Kas islam lükkab tagasi kuldreegli ja keelab mitte-muslimitega sõbrustamise?

Koraan käsib muslimitel kohelda teisi nii, nagu nad tahaksid, et neid koheldaks, isegi kui nad peavad taluma negatiivset kohtlemist. Prohvet Muhammadi(sa) amnestia oma mekalaste tagakiusajatele kehastab suurepäraselt seda õpetust.

Anas jutustab, et Prohvet Muhammad(sa) ütles: “Ühelgi teist pole usku, kuni ta armastab oma venda nii, nagu ta armastab iseennast.” Mõned kriitikud väidavad, et selles hadithis viitab “vend” ainult kaasmuslimitele, kuid miski ei toeta seda eeldust. Tegelikult läheb islam kuldreeglist kaugemale, õpetades vastama teistele veelgi suurema teoga. Prohvet Muhammad(sa) ütles: “Aita oma venda, olgu ta rõhuja või rõhutud.” Prohvetilt küsiti: “On õige teda aidata, kui ta on rõhutud, aga kuidas peaksime teda aitama, kui ta on rõhuja?” Ta vastas: “Takistades teda teisi rõhumast.” Seega ei ole muslimi kohustus mitte ainult kohelda teisi nii, nagu nad tahaksid, et neid koheldaks, vaid ka tunda kaastunnet rõhutute vastu ja aidata neil võita vabadus rõhumisest, ilma et nad peaksid isegi küsima.

Islami õpetus on kuldreeglist ülevam. Islam õpetab, et muslimid peavad teisi hästi kohtlema, olenemata sellest, kuidas nad muslimeid kohtlevad: 

“Tõesti, Allah käsib õiglust ja head tegemist teistele; ja andmist nagu sugulastele”. 

Erinevalt Vana Testamendi õpetusest võrdse kättemaksu kohta, kutsub Püha Koraan muslimeid üles andestama:

Ja vigastuse tasu on vigastus selle sarnane; kuid kes iganes andestab ja tema tegu toob kaasa reformatsiooni, tema tasu on Allahilt. Kindlasti, Ta ei armasta ülekohtuseid. 

Püha Koraan õpetab, et muslimid peavad kõigiga õiglaselt käituma, isegi nendega, kes võivad neid vihata:

Oo teie, kes usute! olge kindlad Allahi nimel, tunnistades õiglust; ja ärgu rahva vaenulikkus ajendagu teid tegutsema teisiti kui õiglaselt. Olge alati õiglane, see on lähemal õiglusele. Ja kartke Allahit. Kindlasti, Allah on teadlik sellest, mida te teete.

Kuldreegel õpetab tegema teistele seda, mida sa tahaksid, et nad teeksid sulle. Eelmainitud salmis käsib Koraan muslimitel alati kohelda teisi õiglaselt, isegi kui nad käituvad sinu suhtes vaenulikult ja ebaõiglaselt. Teisisõnu, Koraan käsib muslimitel kohelda teisi nii, nagu nad tahaksid, et neid koheldaks, isegi kui nad peavad taluma negatiivset kohtlemist. Eelmainitud näide amnestiast, mille Prohvet Muhammad(sa) pakkus oma mekalaste tagakiusajatele, kehastab suurepäraselt seda õpetust. Tegelikult lisas Prohvet Muhammad(sa), et “Muslim, kes tapab liitlase uskmatut, ei suuda isegi tajuda paradiisi tuuleõhku.” [6] Samuti õpetab Koraan, et muslim, kes tapab liitlase uskmatut isegi tahtmatult või eksikombel, peab lisaks verehüvitise täielikule maksmisele surnu pärijatele vabastama ka orja. Selline on austuse tase nende suhtes, kellega muslimitel on lepingud.

Koraan keelab muslimitel sõbrustada ainult nende isikutega, kes ründavad või sõdivad muslimite vastu, samal ajal rõhutades sugulussidemete ja liitude julgustamist:

Allah ei keela teid olemast lahked ja õiglaselt käituma nende suhtes, kes ei ole teie vastu võidelnud teie usu pärast ega ole teid teie kodudest välja ajanud; kindlasti armastab Allah neid, kes on õiglaselt käituvad. Allah keelab teid ainult sõbrustamast nende suhtes, kes on teie vastu võidelnud teie usu pärast ja on teid teie kodudest välja ajanud ning on aidanud teisi teid välja ajada; ja kes iganes sõbrustab nendega – need on üleastujad. 

Koraan ütleb selgelt, et muslimitele ei ole keelatud sõbrustada nendega, kes pole nendega võidelnud, ja selle asemel käsib muslimitele: “ole neile lahke ja käitu õiglaselt nende suhtes.” Vastupidiselt väitele ei ole sõpruse loomiseks vaja mingeid usulisi kvalifikatsioone. See salm näitab, et salmid, mis käsitlevad ebajumalate “vahistamist ja kinnipidamist”, kehtivad ainult nende isikute suhtes, kes on muslimeid nende usu tõttu tagakiusanud, ajanud nad kodudest välja ja õhutanud teisi muslimeid tagakiusama. Vastuseks on Jumal lubanud muslimitel enesekaitseks võidelda.

Aga millal täpselt lubab islam muslimil enesekaitseks relvi haarata? Koraan selgitab: “Luba võidelda antakse neile, kelle vastu sõda tehakse, sest neile on tehtud ülekohut – ja Allahil on tõepoolest võim neid aidata.” Seega ei leia ennetav sõda islamis õigustust. Luba – mitte käsk – antakse ainult siis, kui teine pool kehtestab sõja vägivallatu poole vastu. Selle põhimõtte kehtestamise järel lisab Koraan:

Need, kes on oma kodudest ebaõiglaselt välja aetud ainult seetõttu, et nad ütlesid: “Meie Issand on Jumal” – Ja kui Jumal ei tõrjuks mõnda inimest teiste abil, oleksid kindlasti maha kistud kloostrid ja kirikud ja sünagoogid ja mošeed, kus Jumala nime sageli meenutatakse. Ja Jumal aitab kindlasti seda, kes Teda aitab. Jumal on tõepoolest Vägev ,Võimas.

See salm – mille sarnast ei leidu üheski teises usulises pühakirjas ja mis ei eksisteerinud üheski ilmalikus põhiseaduses sajandeid hiljem – käsib muslimitel toetada universaalset usuvabadust kõigi usundite jaoks. Erinevalt teistest iidsetest pühakirjadest kaitseb Koraan konkreetselt neid, kes käivad “kloostrites, kirikutes ja sünagoogides”. Pealegi peavad muslimid eelistama teiste usundite kaitset isegi omaenda omale, nagu näitab Koraani viimane mainimine mošeedest. Seega on muslimitel lubatud enesekaitseks võidelda, kui neid rünnatakse, ja kaitsta universaalset usuvabadust kõigi usundite jaoks.

See salm tunnistab ja ennetab, mis juhtub, kui türann hakkab üht usku rõhuma ja keegi ei räägi – rõhumine levib. Seega, 1400 aastat enne Martin Niemolleri kuulsat tsitaati tegi Koraan muslimitele kohustuslikuks võidelda universaalse usuvabaduse eest. Vastupidiselt sellele väitele ei õpeta Koraan mitte ainult kaastunnet, mis ületab kuldreegli, vaid julgustab ka usunditevahelist sõprust ja on ainus jumalik pühakiri, mis kohustab oma järgijaid – muslimeid – võitlema mis tahes usku kuuluva inimese nimel, et tagada universaalne usuvabadus.