Meie jumal – Raamatu katkend

MIKS ME PEAKS PÜÜDMA JUMALA KOHTA TEADA SAADA?

Igaüks, kes Jumalasse ei usu, võib loomulikult küsida, miks ta peaks raiskama oma aega ja energiat, saamaks teada, kas Jumal on olemas või mitte.

Tehkem endile kõigepealt selgeks, et on olemas vaid kaks moodust, saamaks teada, kas meil on vaja midagi teha või mitte. Esiteks – me näeme, kas see, mida me peame, pakub meile mingit kasu. Kui jah, siis võtame ta tarvitusele, muul juhul loobume. Teiseks – me kaalume, kas me millegi ignoreerimisega endale äkki kahju ei tee. Kui nii, siis haarame sellest kinni, muidu jätame sinnapaika.

Vastakem nende kahe põhimõtte valgusel küsimusele, kas me peame Jumala olemasolu uurima. Kui on tõestatud, et Jumal on olemas, siis: (1) Kas meil on mingit kasu Temasse uskumisest? (2) Kas me Tema eitamisega teeme endale mingit kahju? Vastus neile küsimustele sõltub sellest, kuidas küsimus meie ette on seatud. Kui see esitatakse selliselt, et see meie jaoks suurt ei muuda, kas me usume Jumalasse või mitte, siis on see pelgalt hüpoteetiline küsimus. Igaühel, peale nende, keda see hüpotees kui selline huvitab, on õigus keelduda seda sügavamalt uurimast. Endastmõistetavalt tahavad inimesed keskenduda küsimusele, mis otseselt toob talle kasu või kahju. Kui keegi näiteks väidab, et ta avastas miljardi valgusaasta kaugusel uue tähe, mis ei oma kõige vähematki mõju meie päikesesüsteemile või meie planeedile, siis võib arvata, et kellelegi peale astronoomide see huvi ei paku. Ent kui keegi väidab, et ta leiutas uue ravimi, mis noorendab inimkeha, pikendades märkimisväärselt keskmist eluiga 150-200 aastani ning aeglustab vananemise mõju, ja kui see inimene ei ole šarlatan, siis on kogu maailm sellest ideest kütkestatud. Kui see väide tõeks osutub, mõjutab see iga inimese elu märkimisväärselt.

 Kui tuleme tagasi küsimuse juurde Jumalast, siis näeme, et on kolm allikat, mis meie ette selle küsimuse seavad:

     1. Inimloomus                                    2. Mõistus                                        3. Religioon

Ma võtan kõigepealt ette inimloomuse. Igaüks, kelle mõistus on aldis analüüsima ja kelle tõeline olemus pole kaetud pimeduse ja võhiklikkuse looriga, tunneb aeg-ajalt sügaval oma sisimas, et tõenäoliselt on olemas Jumal, kes on ta loonud ja kes juhib universumit. Samamoodi, kui me ei tulnud siia universumisse ise ja kui on olemas keegi, kes meid on loonud, kas siis Looja mõtteis ei võinud kindel eesmärk olla? Ma küll ei arva, et inimloomus neile küsimustele ka vastust pakub. Kindel on, et ta need küsimused meil mõtteis tekitab ja seda sellisel viisil, et me ei saa neid tähtsusetuina kõrvale heita. Inimesel on õigus pärast uurimist jõuda järeldusele, et mingit Jumalat pole olemas. Et see maailm ja kõik, mis eksisteerib, tekkis tõesti lihtsalt eimillestki ja funktsioneerib iseseisvalt. Kuid pärast kõiki neid küsimusi ei saa keegi eitada õigust uurida seda teemat.

Allah on Jumala nimetus. Araabia keeles ei kasutata sõna “Allah” ühegi teise asja või olendi kohta. Jumalate nimetused teistes keeltes on omadussõnalised või kirjeldavad, ja ka mitmuses kasutatavad.

Sama lugu on inimese mõistusega. See võib küll lõpuks jõuda järelduseni, et Jumalat pole olemas, kuid esitab need küsimused väga jõuliselt. Tegelikult esitab ta need küsimused palju selgemalt ja viimistletumalt kui inimloomus. See ärgitab meid mõtisklema ja kaaluma, kas ehk äkki on olemas Jumal, kes saatis meid siia maailma kindla eesmärgiga ja kas me äkki ei sure ilma Teda tundma õppimata ja meie loomise otstarvet teada saamata. Seepärast peame me üles ärkama ja üritama Teda leida! Me ei ole tulnud siia ilma pelgalt sööma, jooma ja oma meelelisi ihasid täitma. Ega endast järeltulijaid maha jätma, kes maailmas sama rolli täidavad nagu me isegi! Avagem oma silmad ja mõtisklegem, kas me ikka tulime siia maailma olematusest. Kas meie keha keerukas ja kõikehõlmav süsteem on iseenda looja? Kas kosmos oma intelligentselt organiseeritud ja tasakaalustatud süsteemiga, mis funktsioneerib kogu oma laiuses ja pikkuses, on puhtalt juhuse tulemus? Kui see pole nii ja see süsteem on ülima olendi suure jõu ilmutus, kas on siis võimalik, et Ta tekitas selle tohutu universumi lihtsalt mänguasjana enesele imetlemiseks?  Ning kui Tal sellest isu täis saab, siis Ta hävitab selle oma võimsa käe ainsa viipega ja loob uue?

Kas pole tõenäoline, et inimese elul on eesmärk? Kas pole tõenäoline, et ta on vastutav oma tegude eest? Need on küsimused, mis tekivad iga inimese mõtteis. Küsige nüüd endalt ausalt, kas need küsimused on nii tarbetud ja tähtsusetud, et me ei peaks vaevuma neist isegi mõtlema? Ma ei palu teid neile küsimustele vastata, sest vastused varieeruvad olenevalt iga inimese juurdlemise protsessist ja ühegi ausa juurdleja puhul pole selle tulemust võimalik ette ennustada. Kuid üht võin ma kindlalt öelda: see viis, kuidas need küsimused meie mõtteisse kerkivad, nõuab, et me ei raiskaks aega muule ja püüaks kõigepealt neile küsimustele vastused leida. Me ei tohiks käed rüpes puhata, kuni meie sõltumatu ja aus juurdlus on meid viinud lõpliku lahenduseni.

Lõpuks, ehkki mitte vähemtähtsana, tekivad need küsimused ka usuga seoses. Kõik maailma religioonid tõstatavad pidevalt meie ette küsimuse kõikvõimsast Jumalast. Jumal koos oma tunnustega moodustab iga religiooni südamiku ning miljonid selle järgijad usuvad, et nende õpetus pärineb Jumalalt ja baseerub jumalikul sõnal, mida on läbi ajastute ilmutatud ja alal hoitud. Kuigi mõnesse õpetusse on üht-teist juurde lisatud ja mõned neist on moonutatud, on algselt kõik pärinenud jumalikust ilmutusest. Seetõttu annavad religioonid Jumala kohta palju üksikasjalikuma, kindlama ja selgema kirjelduse kui inimloomus või inimmõistus. Teiste sõnadega: lühike sõnum, mis inimloomuses ja inimmõistuses sisaldus, sai ilmutuse poolt viimistletud. Inimloomus ja mõistus üksnes vihjavad Jumala eksistentsi võimalikkusele, kuid religioon räägib meile absoluutse kindlusega, et meil on Jumal, kes on meie Looja ja Isand ning kes saatis meid siia maailma spetsiaalse eesmärgiga. Erinevad religioonid võivad erineda mitmetes oma õpetustes, kuid peamistes punktides on nad täielikus üksmeeles. Näiteks on nad ühte meelt, et universumil on Looja ja Isand, kellel on täielik kontroll meie elu üle. Ta on meie ellu määranud mõned eesmärgid ja on ka õpetanud, kuidas neid saavutada. Religioon õpetab, et surm ei ole inimese elu lõpp, vaid pärast surma on veel teine elu, kus meile saab osaks tasu tegude eest praeguses elus. See üksmeelne tunnistus kõikide religioonide poolt tõstab küsimuse kõikvõimsast Jumalast esile sellisel viisil, et me oleme sunnitud uurima ja vastuseid leidma.

Kui kõik eespool nimetatud erinevate religioonide väited on tõesed, siis Jumalast mitteteadlik olla oleks suurim kaotus, mida me siin ilmas taluma peame, sest selline ignorantsus tähendaks, et me oleme oma elu asjata elanud. Teisest küljest väidavad kõik religioonid, et Jumala tundmine ja tugev side temaga on suurem tasu kui kõik muud hüved, mida me siin ilmas saavutada võime. Sellise suhte sisseseadmine tähendab, et me oleme saavutanud eesmärgi, mille jaoks meid loodi ja me oleme täitnud oma eesmärgi siin elus. Seega järeldame kokkuvõtteks, et Jumala otsimine on niivõrd tähtis, et ükski arukas inimene ei saa endale selle ignoreerimist lubada.


 

Moslemid, kes usuvad Messiat ja Imaam Mahdit,

Hazrat Mirza Ghulam Ahmadi Qadianist (as)