Püha prohvet Muhamedi ﷺ õnnistatud eeskuju ning karikatuurid.

Nördimuspuhangud rullusid üle moslemimaailma, kui mõnes Euroopa osas avaldati hiljuti püha prohvet Muhamedi (Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu) kohta solvavaid ja õelaid karikatuure. Teadmatuses olevana, nagu alati, ja mullade poolt eksiteele viiduna põhjustas see avalikkuse seas ohjeldamatu raevu, millele järgnes kaos. Keset seda segadust ja moslemite jaoks kindlasti rasket aega võttis sõna mõistuse ja rahu hääl, täpselt nagu on õpetanud „rahu vürst“, püha prohvet (Jumal õnnistagu teda ja andku talle rahu). See oli Hadhrat Khalifatul Masih’ hääl (aidaku teda Jumal oma võimsa käega), kes rääkis õigetest islamistlikest moodustest ja vahenditest solvangutele reageerimisel. Ta kutsus üles rahule ja mõistlikkusele, püüdlema valgustada maailma kirjasõna jõul ning lõpuks panna alati oma usaldus siirastesse palvetesse. Ta pidas viiest usule innustavast ja valgustavast reedestest jutlusest koosneva seeria, mis olid kutsuvaks valguskiireks igaühele siin sageli segadusse ajavas maailmas. Üks reedes jutlus ongi see artikli ära toodud.

Reedene jutlus, mis peeti 10. veebruaril, 2006

Ma tunnistan, et keegi peale Allahi pole väärt kummardamist. Tema on ainus ja tema kõrval pole kedagi teist. Ja ma tunnistan, et Muhamed on tema teenija ja sõnumitooja.

Peale selle otsin ma Jumala juurest varjupaika saatana, väljaheidetu vastu.
Armulise ja halastaja Allahi nimel.

Armulise, helde Jumala nimel! Kiitus Jumalale, maailmade isandale, armulisele, heldele, viimse kohtupäeva kuningale. Sind me kummardame ja sind me hüüame appi. Juhi meid mööda õiget teed, nende teed, kelle peal on su soosing, mitte nende, kelle peal on su viha, ja mitte ekslejate. (Suura Al-Fatihah 1:1-7)

Me läkitasime sinu ainult oma armuna maailmade asukatele. (Suura al-Anbiya 21:108)

Tõesti, Jumal ja tema inglid õnnistavad prohvetit. Teie, usklikud! Ka teie õnnistage ja tervitage teda usinalt! Tõesti, need, kes laimavad Jumalat ja tema sõnumitoojat, on ta ära neednud nii selles maailmas kui ka teises ning on valmis seadnud nende jaoks alandava nuhtluse.  (Suura Al-Ahzab 33:57-58)

Moslemimaailma reaktsioon kõige häbematumate karikatuuride avaldamisele Taanis ja teistes lääneriikides.

Hiljuti avaldasid ajalehed Taanis ja mõnes lääneriigis äärmiselt nurjatud karikatuurid, mis viitasid pühale prohvetile ning põhjustasid moslemite tunnetes mässumeelt. Sellega seoses käib pahameele laine üle moslemimaailma. Iga moslem reageerib selle peale. Igal juhul on sellise teo peale oma reaktsiooni väljendamine õigustatud. Ahmadidel, kes on kindlasti esirinnas oma armastuse ja pühendumisega püha prohveti vastu, on tänu tõotatud messiale palju suurem taju ja arusaam prohvetite pitserist kui teistel. Paljud ahmadid kirjutavad kirju ja väljendavad oma nördimust. Nad teevad ettepanekuid, et tuleb teha pidevaid jõupingutusi, andmaks maailmale teada selle suure prohveti seisusest. Kus iganes on aktiivne kogudus, tehakse selle kallal tööd. Kuid nagu te teate, me ei reageeri kunagi streikide või süütamistega. Ka ei ole streikimine, süütamine, kahjustamine ja hävitamine või lippude põletamine mingiks lahenduseks.

Tänasel päeval ja ajastul ründavad teiste religioonide inimesed ja lääneriigid islamit ja selle rajajat. Praegusel ajal puudub Läänes religiooni vastu igasugune huvi. Enamus neist inimestest on uppunud selle maailma meelelahutustesse. Ja sellisel määral, et olenemata oma religioonist, olgu see kristlus, islam või mõni muu, ei hooli nad sellest raasugi. Nad on selle hüljanud. Enamus neist on kaotanud religiooni suhtes igasuguse pühaduse tunde. Hiljuti oli isegi uudis, vististi Prantsusmaalt, et kui me soovime, Jumal hoidku, siis võime isegi Jumalast karikatuuri teha. Niisugune on nende positsioon. Seoses selle karikaturisti kõige häbiväärsema teoga ja nende selle juurde kuuluva mõtlemisega kirjutasid paljud kommentaatorid moslemimaailmas koitvast vastureaktsioonist. Nad väitsid, et sellest reaktsioonist saab islamimaailma ja Lääne ilmaliku demokraatia vaheline kokkupõrge, kuigi sellel pole ühiskonnaga midagi pistmist. Nagu ma juba varem ütlesin, enamus neist on kaotanud igasuguse kõlblustunde. Vabaduse nimel on amoraalsus omaks võetud ja kombekus on täiesti kadunud.

Mõnede erapooletute vaatlejate tehtud kommentaarid

Aga isegi nende seas, kes on kinnitanud, et seda reaktsiooni on vale nimetada islamimaailma ja Lääne ilmaliku demokraatia vaheliseks kokkupõrkeks, on olemas mõned viisakad ja erapooletud kirjutajad. Robert Fisk, kolumnist Inglismaalt, on kirjutanud väga õiglase lähenemise omaks võtmisest. Keegi Taanist on kirjutanud, et see on islamistliku ühiskonna ja Lääne ilmaliku demokraatia vaheline kokkupõrge. Selle peale

kirjutas Fisk, et see on täiesti ebakorrektne. See ei ole tsivilisatsioonide või sekularismi kokkupõrge. Ta kirjutab, et see pole isegi sõnavabaduse teema. Asi on selles, et moslemite jaoks sai prohvet jumalikud sõnad otse jumalalalt, mille läbi ta oli Jumala eestkõneleja maa peal. Samal ajal leiavad kristlased (see on kristlik kirjatöö), et prohvetid ja pühakud on ajaloo hämusse kadunud, sest nende õpetused ei olnud kooskõlas moodsate aegade kontseptsiooniga inimõigustest ja vabadusest. Moslemid peavad religiooni üheks osaks oma igapäevasest elust, olenemata sajandite möödumisest ja sellega kaasnevatest muutustest. Nende mõtlemine jääb ikka endiseks. Samas oleme meie praktiliselt lahutanud religiooni igapäevaelust. Seetõttu ei saa me rääkida „kristlus versus islam“. Me räägime hoopis „Lääne tsivilisatsioon versus islam“. Selle põhjal kaldumegi arvama, et kui me võime oma prohvetite ja nende õpetuste üle nalja visata, miks siis mitte teiste religioonide üle.

Ta küsib ka, kas äkki moslemite selline suhtumine pole mingil viisil äkilistest ajedest tingitud? Ta kirjutab, et mäletab, kuidas kümne aasta eest anti välja film pealkirjaga „Kristuse viimane kiusatus“. Film põhjustas hulgaliselt proteste ja hukkamõistu, sest Hadrat’Isa (Jeesust) oli seal kujutatud koos naisega solvaval kombel. Pariisis põletati film vihaga ära ja üks noor prantsuse mees mõrvati. Mida see peaks tähendama? Ühest küljest on meie seas mõningaid, kes ei suuda taluda religioossete tunnete mustamist. Kuid samas me ootame moslemitelt, et nad tolereeriksid väljendusvabaduse nimel halvamaitseliste karikatuuride avaldamist. Kas see on õige suhtumine? Lääne liidrid ajavad mind naerma oma järjekindlate väidetega nagu ei saaks nad ajalehtedele ja väljendusvabadusele piiranguid seada. Ta kirjutab, et kui need vastuolulised karikatuurid oleksid kujutanud turbani-kujulist pommi mõne juudi rabi, mitte islami prohveti peas, kas see poleks põhjustanud proteste sõnadega, et sel on antisemitismi kõrvalmaik ja see haavab juutide tundeid?  Kui see on sõnavabaduse küsimus, miks siis „Holokausti eitamine“ on Prantsusmaal, Saksamaal ja Austrias kuritegu? Vähestel oleks vastuväiteid olnud, kui need karikatuurid oleks julgustanud religioosse reformatsiooni toetajaid või erapooletust moslemite seas ja soovi edendada õpetlikke diskussioone. Kuid need karikatuurid ei edasta muud sõnumit, kui et islam on sõjakas religioon. Mida positiivset need karikatuurid peale kihutustöö ja agitatsiooni levimise kaasa tõid?

(Daily ‘Jang’ , London 7. veebruar, 2006, lk 1-3)
Igatahes on tõenäoline, et see sündmust sai teoks mõnel määral ka moslemite suhtumise tõttu. Kuid Lääne inimeste seas on ka korralikke kodanikke, kellel meeldib esitada fakte.

Ebakorrektne reaktsioon teatud moslemiliidrite poolt pakub oponentidele võimaluse islamit laimata.

Olen lugenud teateid reaktsioonidest erinevates riikides. Nii moslemite reaktsioone kui ka Euroopa riikide valitsusametnike seisukohti ja ajakirjanike omi. Nende seas on oluline hulk inimesi, kes ei kiida ajalehe sammu heaks. Kuid nagu ma ütlesin, aega ajalt pääseb siin ja seal selline pahelisus valla, mis muudab nende mõtete räpasuse ja eemaloleku Jumalast ilmseks. Ning demonstreerib nende eelarvamust ja tigedust islami suhtes. Kuid ma ütlen, et kahjuks said need inimesed teatud moslemiliidrite eksliku reaktsiooni tõttu võimaluse islamit häbistada. Need on just sellised teemad, mida hiljem poliitilise kasu saamiseks ära kasutatakse. Näiteks võib moslemite igapäevane käitumine olla selline, mis ärritab valitsust. Näiteks nende kalduvus tööl mitte käia. Enamasti istuvad need inimesed kodus ja taotlevad sotsiaalkindlustust. Või teevad töid, kus saab maksudest kõrvale hoida ja palju teisi selliseid asju. Moslemid ise pakuvad võimalusi, millest need ohuvalvel rahvad kasu lõikavad.

Mõnikord on just need inimesed pahategijad, kuid tänud moslemite valele reaktsioonile paistavad nad välja ohvritena ja moslemeid peetakse närukaelteks. On tõsi, et valdav enamus moslemitest ei kiida lõhkumist ja hävitamist heaks. Ometi võivad liidrid või mõned närukaelad tuua halva kuulsuse. Näiteks teatatakse Taanist selle tüliküsimuse tulemuseks, et Taani inimeste arvates peaksid moslemid ajalehe vabanduse vastu võtma. Nad tahavad selle probleemi lõpetada rahumeelselt, nii et islami tõelised õpetused võiks nendeni jõuda ja vägivald saaks ära hoitud. Telereportaažis räägiti, et olles vaadanud reaktsiooni nende riigi vastu, nende rahvuslipu põletamist ja saatkondade süütamisi, olid Taani lapsed ängistuses ja hirmul. Nad tundsid, et neile tehtud ähvardustest kangastus sõjaoht. Selle tulemusena mõistis rahvas ja mõned poliitikud sündmuse hukka ja tulid välja arvamusega, et moslemitele tuleks nende tunnete haavamise eest ehitada suur mošee. Seda finantseeriksid Taani ettevõtted ja Kopenhaageni linnapea kiitis ettepaneku heaks. Nagu ma ütlesin, arvab valdav enamus moslemitest, et me peaks vabanduse vastu võtma. Kuid üks moslemi liidritest, kes esindab 27 organisatsiooni, olevat öelnud, et kuigi ajaleht vabandas, peaksid nad silmast silma seda korra veel tegema. Sellisel juhul viiksid nad sõnumi teistesse moslemiriikidesse kampaania lõpetamiseks. Nad proovisid ja tulemuseks oli kõige kohutavam pilt islamist. Selle asemel, et lepituste suhtes vastutulelik olla, kaldusid nad vaenulikkusele. Kuigi Ahmadiyya moslemikogudusel pole nende korrarikkumistega midagi tegemist, saavad ometi ka meie esindused teatud oponentidelt ähvarduskirju ja kõnesid. Hoidku Allah meie mošeed ja esindused tervetena ja kaitsku neid viga saamise eest.                                                                                                                                           Igal juhul annab vale reaktsioon võimaluse teha valesid teadaandeid. Nagu ma kord juba ütlesin, nähti nende inimeste vabandust oma tegude eest kui vaenulikku moslemite reaktsiooni suhtes. Sellega said, kuigi nemad olid pahategijad, sest panid toime äärmiselt vale teo, neist hoopis ohvrid. Nad vabandasid Taanis, kuid moslemiliidrid olid järeleandmatud. Need moslemid peaks kasutama veidi tarkust ja mõistlikkust ning muutma oma reaktsioonilist käitumist.

Ahmadile kohane reageering

   Nagu ütlesin, tõenäoliselt, aga pigem isegi kindlasti, kurvastavad meie südamed selle teo pärast kõige rohkem. Kuid meie viis vastata on teistsugune. Mainiksin siinkohal, et nagu varem, jätkavad nad aeg-ajalt üsna tõenäoliselt samasuguste pahategude tegemist. See tähendab, nad teevad midagi, mis teeb moslemitele liiga. Teine eesmärk selle taga võib olla selle kasutamine ettekäändena, et panna moslemitele seaduslikud piirangud. Iseäranis neile, kes on emigreerunud idast, India subkontinendilt. Kuid hoolimata sellest, kas nad kehtestavad piirangud või mitte, peame me formuleerima oma vastuse kooskõlas islami väärtuste ja õpetustega.

Nagu ma mainisin, on need sepitsused algusest peale islami ja püha prohveti vastu suunatud. Kuid nagu Allah on tõotanud kaitsta islamit, nii on ta seda ka teinud ja kõik vastaliste jõupingutused on jooksnud tühja.

    Tõotatud messias tuli kaitsma islamit ja püha prohvetit vandenõude eest

Praeguse ajastu jaoks määras Allah selle eesmärgi täitmiseks tõotatud messia. Seoses rünnakutega, mis on tehtud püha prohveti õnnistatud isiku vastu, juhtis sel ajastul kogudust tõotatud messias ise ning edaspidi, vastavalt tema õpetustele, tema Khulafa’, demonstreerides reageeringuid, mis andsid positiivseid tulemusi. Ma toon selle kohta mõned näited, nii et koguduse saavutused saavad selgeks ka nendele, kes väidavad, et boikottides mitte osalemisega demonstreerivad ahmadid, nagu nad ei tunneks piina püha prohveti mustamise pärast.                                                                                                     

Meie vastus on alati, ja peakski alati olema, selline, mis kirkalt väljendab püha prohveti õnnistatud eeskuju ja õpetusi. Ning olema kirgas samuti ka püha Koraani õpetusi esitades. Selle asemel, et osaleda õõnestavates tegevustes, kui püha prohveti õnnistatud isiku vastu rünnakud toimuvad, pöördume meie Jumala poole ja otsime temalt abi. Ma toon nüüd kaks näidet, mis näitavad püha prohveti armastuse au sees hoidmist tema innuka ja pühendunud kummardaja, tõotatud messia poolt.

Esimene näide on Abdullah Athami kohta, kes oli kristlane ja ilmutas oma äärmiselt rikutud mõtlemist, kasutades oma raamatus, Jumal hoidku, püha prohveti kohta sõna Dajjal. Sel ajal oli tõotatud messiaga käimas diskussioon kristlusest ja islamist. Debatt jätkus.                                                                               

Tõotatud messias rääkis:

„Niisiis osalesin ma 15 päeva debatis. Diskussioon jätkus ja ma jätkasin endamisi palvetamist Athami nuhtlemise eest. See tähendab, et ta saaks karistada sõnade eest, mida ta kasutas. Kui diskussioon lõppes, ütlesin ma talle, et üks debatt sai läbi, kuid teatud laadi võitlus, mis on Jumalast, käib edasi. Ja see on selle kohta, et sa nimetasid oma raamatus ’Andruna Bible’meie prohvetit nimega Dajjal. Mina pean prohvetit ausaks ja tõerääkijaks ning usun, et islamiusk on Jumalast. Seepärast on see võitlus, mille peab lahendama taevalik otsus, ja taevalik otsus on: kumb iganes meist kahest on valetaja ja nimetab ebaõiglaselt prohvetit valetajaks ja Dajjal’iks ning on tõe vaenlane, see peab tõese inimese elu ajal minema tänasest päevast alates viieteistkümneks kuuks kõige sügavamasse põrgusse. Välja arvatud juhul, kui ta tõe juurde pöördub. See tähendab, et lakkab tõese ja ausa prohveti nimetamise nimega Dajjal ning hülgab häbematuse ja ropu kõneviisi. See on seepärast nõnda öeldud, et lihtsalt religiooni eitamine ei otsusta karistust siin ilmas. Pigem määrab karistuse häbematus, jultumus ja nurjatu kõnepruuk.“

Edasi ütles tõotatud messias:

„Kui ma need sõnad olin öelnud, muutus ta nägu kahvatuks ja kaameks ning ta käed hakkasid värisema. Siis pistis ta kiiresti keele suust välja, tõstis käed oma kõrvade juurde ning hakkas raputama oma pead ja käsi, nagu teevad seda hirmunud kurjategijad, paludes ägedalt end mitte süüdi mõista ning muutudes ülimalt kahetsevateks ja alandlikeks. Ta aina korrutas, et ta ei olnud lugupidamatu ja häbematu ning et ta ei võta enam kunagi islami vastu sõna.”

   Niisugune oli siis Jumala teenija vastus, kel oli suur austus püha prohveti vastu ning kes võitleb nende vastu, kes selliseid tegusid teevad.

Siis oli veel keegi mees nimega Lekh Ram, kes püha prohveti vastu mõnitavalt kõneles. Tõotatud messias püüdis teda sellest häbematusest loobuma panna. Too ei loobunud. Lõpuks hakkas tõotatud messias palvetama ja Allah ilmutas talle uudise selle mehe piinarikkast surmast.

Tõotatud messias rääkis:

„Kõikvõimas Allah on andnud mulle tõotuse Jumala ja prohveti vaenlase kohta, kes nurjatult ja vulgaarselt kõneleb pühast prohvetist, ja tema nimi on Lekh Ram. Kõikvõimas Jumal on mu palveid kuulda võtnud ning vastuseks minu needmistele tema vastu, andis mulle teada, et mees sureb kuue aasta jooksul. See on märk neile, kes otsivad tõelist religiooni. Täpselt sedasi juhtus ja ta suri kõige piinarikkamat surma.”

Püha prohveti suurepärase isiku ja iseloomu selgitamine maailmale

Sellised on moodused, mida tõotatud messias meile õpetas: anda nõu neile, kes on valesti käitunud; rääkida püha prohveti voorustest, et maailm oleks teadlik neist kaunitest ja säravatest omadustest, mis on maailmale tundmatud. Palvetada Allahi poole, et ta hoiaks nad eemal neist ebasündsustest, muidu ta karistab neid. Allahil on omad karistamise viisid ja tema teab kõige paremini, kuidas kedagi karistada.

    Hiljem, teise Khilafati ajal, ilmus üks vulgaarne raamat pealkirjaga „Rangila Rasul“ ning ajakiri ’Wartaman’ avaldas ühe vulgaarse artikli, mis ajas India moslemid tagajalgadele. Kõikjal moslemite seas tehti kihutustööd ning nood reageerisid väga tõsiselt.

Pöördudes sel puhul moslemite poole, ütles Hadrat Musleh-e-Mau’ud, Khalifatul Masih II:

„Oo vennad! Ma ütlen veel kord, süda täis kaastunnet, et see, kes alustab võitlust, ei ole vapper. Ta on argpüks, sest ta on iseendale alla jäänud. Hadithi järgi on tõeliselt vapper see, kes eneses viha alla suruda suudab. On öeldud, et vapper on see, kes teeb resoluutse otsuse ja siis ei kõhkle enam selles, kuni ta on otsuse täide viinud. Ta ütles: „Andke islami edendamiseks tõotused kolme asja kohta. Esiteks, et te olete jumalakartlikud ning te ei suhtu religiooni kergemeelselt. Seega kõigepealt muutke iseend. Teiseks olge siiralt huvitatud islami sõnumi edasi kandmisest. Islami õpetused peavad jõudma kõigi inimesteni maailmas. Püha prohveti omadused, tema vooruslik elu, tema õnnistatud eeskuju peavad tuntuks saama. Kolmandaks peaksite igati püüdma päästa moslemeid sotsiaalse ja majandusliku  orjuse alla sattumast.”    (Anwarul Ulum, 9.kd, lk 555-556)

See on praeguseks iga moslemi kohustus, olgu tavalise inimese või liidri puhul. Te võite näha, kuidas hoolimata sõltumatusest alluvad moslemiriigid, kes on tuntud kui sõltumatud, majanduslikule ikkele. Nad sõltuvad lääneriikide armulikkusest ning kalduvad neid jäljendama. Selle asemel, et ise tööd teha, panevad nad oma lootused nende peale. See ongi põhjuseks, miks nad ikka ja jälle mängivad moslemite tunnetega. Ta algatas ka traditsiooni pidada kokkutulekuid püha prohveti õnnistatud elu teemal. Sellised on õiged hukkamõistu väljendamise moodused, mitte aga sabotaaž ja korratused. Moslemite poole neis küsimustes pöördudes rääkis ta ennekõike ahmadidele.

Mõned nende riikide väärastunud traditsioonid on tajumatult hiilinud meist mõne perekonda. Ma ütlen ahmadidele, et see käib ka teie kohta. Võtke omaks, mis nende kultuuris head on, kuid vältige seda, mis vale. Selline peaks olema meie reaktsioon, mitte lõhkumine ja hävitamine. Meie tähelepanu peaks keskenduma endasse vaatamisele, et analüüsida, millised on meie teod, kui palju jumalakartust meis on, kui palju tähelepanu me pöörame tema teenimisele, kui palju tähelepanu me pöörame religioossetest käskudest kinnipidamisele ja kui palju tähelepanu me pöörame Allahi sõnumi edastamisele teistele inimestele.

Hiljem, neljanda Khilafati (Salman) ajastul, kirjutas Rushdi kõige solvavama raamatu. Kohe pidas Hadrat Khalifatul Masih IV jutlusi sel teemal ja palus kellelgi sellest raamat kirjutada. Sest nagu ma ütlesin, need ebasündsused jätkuvad. Möödunud aasta alguses avaldati samasugune artikkel püha prohveti elu kohta. Kohe juhtisin ma koguduse ja ka väliste organisatsioonide tähelepanu vajadusele kirjutada artikleid ja kirju ning laiendada ühenduse pidamist, et anda edasi püha prohveti voorusi ja omadusi. See on teema, mis nõuab püha prohveti elu kaunite külgede esitamist maailmale ja seda ei saa saavutada lõhkumiste ja hävitustööga. Seetõttu peaksid igasuguse sotsiaalse taustaga ahmadid kõikidest riikidest kaasama ka teisi haritud ja arukaid moslemeid, näitama rahumeelset reaktsiooni suhtlemise laiendamise ja kirjutamise teel. Sel teel võidaks mõistus kõikides riikides ja igas sotsiaalses sfääris ja kui pärast seda keegi ikka veel kavatseks välja astuda, siis nendega tegeleb juba Jumal.                       

Allah saatis püha prohveti halastuseks kogu inimkonnale, nagu ta ise on öelnud:

Me läkitasime sinu ainult oma armuna maailmade asukatele. (Suura Al-Anbiya, 21:108)

Nii suurt inimest kui tema, kes osutab halastust, ei ole varem eksisteerinud ega saa sellist ka edaspidi olema. Tõesti, tema õnnistatud eeskuju jääb olema alatiseks ning iga moslem peaks püüdma seda järgida. Selle eest langeb suurim vastutus ahmadidele. See on meie osaks. Igal juhul oli püha prohvet halastuseks kõigile inimestele. Samala ajal kirjeldavad need inimesed teda viisil, mis loob kõige jubedama pildi. Me peame rääkima maailmale püha prohveti õnnistatud, armastavast ja kaastundlikust isikust. On selge, et selle tegemiseks peavad ka moslemid muutma oma suhtumist. Selle juures ei tohi olla mingit terrorismi ega sõjakust. Püha prohvet püüdis alati sõda vältida, kuni selle ajani, mil ta tuli Mediinasse ja sõda suruti talle peale. Siis peeti Allahi loal enesekaitse sõda. Kuid selle juures oli ka Allahi käsk:

Võitle siis Allahi nimel nende vastu, kes sinu vastu sõdivad, kuid ära seadustest üle astu. Tõesti, Allah ei salli üleastumisi. (Suura Al-Baqarah, 2:191)

 

Kindlasti oli püha prohvet suurim kõigist šariia pooldajatest, keda talle oli ilmutatud. On äärmiselt julm väljendada tema kohta selliseid häbiväärseid mõtteid. Aga nagu juba öeldud, nad vabandasid. Ka meie esindusse on teatatud, et üks neist on vabandanud ja kahetsust väljendanud.

Ahmadiyya moslemikoguduse kohene vastus karikatuuride avaldamisele

Teised moslemid õhutavad tegutsema, lammutama ja hävitama, ja selline on nende vastus. Ahmadiyya moslemikogudus reageeris kiiresti sellisel viisil, nagu ka nemad oleks pidanud. Ahmadid võtsid kiiresti ühendust ajalehtedega. See intsident leidis aset eelmise aasta septembris. Kui pahategu oli tehtud, kuidas me reageerisime? Nagu ma ütlesin, see leidis aset septembris ehk võib-olla oktoobri alguses ja meie esindus valmistas kiiresti ette üksikasjaliku artikli, mis saadeti ajalehele, kus karikatuurid olid avaldatud. Protest tehti selle konkreetse publikatsiooni kohta. Selgitati tõotatud messia õpetusi ja neile öeldi, et selline on meie viis protestida. Meie ei päästa valla rahvakogunemisi, vaid ajame oma Jihadi pliiatsiga ning väljendame oma kurvastust avaldatud piltide suhtes. Neile öeldi, et hoolimata südametunnistuse vabadusest ei tohi see haavata teiste tundeid. Igatahes võeti see vastu positiivselt. Artikkel saadeti sellele ajalehele, mis pildid avaldas. Taani inimesed reageerisid sellele väga hästi, kuna meie esindusmaja sai telefonikõnesid ja kirju sõnumiga, et ollakse selle artikli eest tänulikud. Peale selle pakkus ajakirjanike liidu president kutset kohtumisele. Seal sai neile selgitatud, et kuigi seadus võimaldab südametunnistuse vabadust, ei tähenda see, et teiste religioonide juhte ja muid austatud isikuid tohiks alandada. On oluline pidada silmas nii kristlaste kui moslemite tundeid kui nad ühiskonnas koos eksisteerivad, sest ilma selleta rahu olla ei saa.

Neile räägiti samuti püha prohveti imekaunitest õpetustest, tema suurepärasest eeskujust, tema kõrgest moraalist ja viisakusest, tema kaastundest inimeste ja kõige Jumala loodu vastu, ning et ta oli kaastunde ja kiindumuse kehastus. Selle juurde toodi mõned konkreetsed elulised juhtumid ja tõstatati siis küsimus, kuidas saab teha selliseid pilte inimese kohta, kelle õpetused on niisugused ja kelle teod on sellised? Nad hindasid kõrgelt meie esinduse panust. Üks karikaturist ütles, et kui selline kohtumine oleks varem aset leidnud, poleks ta kunagi seda karikatuuri joonistanud. Nüüd ta teab islami õpetust. Kõik olid ühel meelel, et dialoog peab jätkuma.

Liidu president andis välja pressiteate. Selle tekst loeti kõigile ette. Toimus teleintervjuu, mis läks hästi. Toimus ka kohtumine ministriga. Igal juhul jätkab kogudus jõupingutusi. Samasugused aktsioonid võeti ette ka teistes riikides ja igal pool, kus küsimus üles võeti, tehti palju tööd ära. Need karikatuurid loodi ühe Taani kirjaniku raamatu alusel, mille pealkiri on „Prohveti elu ja Koraan“. Raamat on praegu müügil. Raamatu autor palus inimestel saata talle pilte pühast prohvetist. Mõned neist saadeti anonüümselt, moslemite reaktsiooni kartuses. Nii et põhjus selleks intsidendiks paistab siin peituvatki. Kuid ajale juhtumi puhul olid aluseks samuti karikatuurid. Ka nemad peaks selles osas pidevaid jõupingutusi tegema; nagu ka igal pool maailmas. Kui selle raamatu lugemisel tekib mingisuguseid vastuväiteid, tuleb esitada küsimusi ja tuleb anda vastuseid (mistahes esitatud küsimusele). Taanis valitseb ka arusaam, et kindlapeale näidati moslemitele teistsuguseid karikatuure kui need, mis ajalehes avaldati, et moslemimaailm kihevile ajada. Pole teada, kas see on tõsi või mitte, kuid meie kiire tähelepanu abiga on nad omandanud mõningast teadlikkust. See aktsioon võeti ette kohemaid, kuigi need sündmused kolm kuud tagasi aset leidsid.

Nagu ma ütlesin, on vajadus esitada ja propageerida püha prohveti õnnistatud elu tahke igas riigis. Iseäranis on meie kohuseks seletuskäikude ja argumentidega ümber lükata väärarusaam, nagu oleks islam sõjakas religioon. Andsin eelnevalt nõu kirjutada ohtralt ajalehtedele. Kirjanikele ja ajalehtedele võib samuti saata raamatuid püha prohveti õnnistatud elust.

Ahmadi noorus peaks astuma ajakirjanduspõllule

On veel ettepanek, et kogudus peaks planeerima tuleviku tarbeks, et noored inimesed prooviksid, kui võimalik, minna ajakirjandusse. Need, kellel on rohkem selliseid kalduvusi. Et me võiks omada mõju ajalehtedes ja sarnastes kohtades. Sest sedasorti pahateod tulevad aeg-ajalt jälle päevavalgele. Kui meedia vahel saaks tekitada maksimaalselt ühendusi, siis teemad lõppeksid. Sellised vulgaarsused lõppeksid. Kui pärast kõike seda keegi veel ikka on kangekaelne, siis kuuluvad nad nende kategooriasse, kelle peal on Allahi needus nii selles ilmas kui tulevases. Kõikväeline Jumal ütleb:

Tõesti, need, kes laimavad Jumalat ja tema sõnumitoojat, on ta ära neednud nii selles maailmas kui ka teises ning on valmis seadnud nende jaoks alandava nuhtluse.  (Suura Al-Ahzab 33:58)

Seda käsku pole tühistatud. Meie prohvet on elav prohvet, tema õpetus on igavesti elutäitev, tema šariia on see, mis võib lahendada probleemid kõikidel aegadel ja ajastutel ning tema järgimine kingib läheduse Jumalaga. Seepärast, kui tehakse valu või ülekohtu neile, kes temasse usuvad, kehtib see tänase päevani, igal moel ja viisil. Allah on armastav Jumal ja ta jälgib inimeste väärtegude üle.

 Meie kohus on maailma informeerida. Meil tuleb maailmale edasi öelda, et Allahil on võim, veel tänagi, karistada teie tekitatud valu ja piinade eest. Seepärast loobuge liiga tegemast Allahile ja tema prohvetile. Kuid samal ajal, kui me peame maailmale edasi andma islami õpetusi ja püha prohveti õnnistatud eeskuju, tuleb ka meil endil oma käitumist reformida. Üksnes meie teod on need, mis maailma vaigistavad ja need mängivad kõige silmapaistvamat rolli maailma vaigistamisel. Nagu ma oma ettekandes mainisin, on ühte moslemist kirjatarka kahekeelsuses süüdistatud. Et ta ühes kohas räägib ühte, siis läheb teise kohta ja teeb risti vastupidist ( kihutab inimesi üles). Võib-olla, ma ei ole seda ettekannet lugenud. Seega peame me näitama praktilist eeskuju nii oma välise olemuse kui ka oma sisemise olemusega, kooskõlas teineteisega. Ning samuti näitama harmooniat meie sõnade ja tegude vahel.

Lipu põletamine või lõhkumised ei pane püha prohvetit austama

Ma ütlen seda ka neile, keda teatakse moslemid olevat, olgu nad siis ahmadid, šiiad, sunniidid või kuuluvad nad mistahes muusse islami sekti. Selle asemel, et momentaalselt oma kired lagedale lüüa, põletada lippe, põhjustada kahju ja hävingut või rünnata saatkondi, kujundagu nad parem oma teod ümber, nii et teistel ei oleks võimalust nende peale näpuga näidata. Kas nad usuvad, et süütamised, Jumal hoidku, on kõik, mis demonstreerib püha prohveti au ja seisust? Ning kas lippude põletamise või saatkondade vara põletamisega on neil survevahend olemas? Ei! Me järgime püha prohvetit, kes tuli tulekahju kustutama, kes oli armastuse suursaadik ja kes oli rahu prints. Seega selle asemel, et karme tegusid sooritada, jagage maailmale tema imekauneid õpetusi.

Andku Allah moslemitele mõistust ja arusaamist. Kuid ma ütlen ahmadidele, et need inimesed ei taipa. Ja kes teab, kas nad tulevad kunagi mõistusele või mitte. Vastates solvavate karikatuuride avaldamisele peaks iga laps, iga vanur, iga noor, iga mees ja iga naine teie seast süütama tule, mida on võimatu lämmatada. Mitte sellist tuld, mis lippu või riigi vara põletab ja mille saab mõne minuti või mõne tunniga ära kustutada. Siin nad seisavad (fotol Pakistanist), näidates tule süütamisega oma suurt entusiasmi, nagu oleksid nad midagi suurt saavutanud. Sellise tule saab viie minutiga ära kustutada! Tuli, mille meie peaks süütama, peab olema selline, mis lõõmaks igavesti. Ning see on armastuse ja pühendumuse tuli püha prohveti vastu. Tulelõõm, millega me võtame vastu kõik tema antud eeskujud ja demonstreerime seda maailmale. Kui selline on teie südames süüdatud, siis jääb see põlema. See tuli peab olema selline, mis saab põimitud ka palvetesse ja mille leegid tõusevad taevani.

      Pööra oma ängistus palveteks ning palu pühale prohvetile ohtrasti õnnistusi

See on tuli, mille iga ahmadi peaks oma südames süütama ja vormima oma valud palveteks. Kuid ometi peab kõige selle juures püha prohvet olema vahendajaks. Selleks, et meie palveid kuulda võetaks, et Jumala armastust ligi tõmmata, et vältida ilmalikke absurdsusi, et kaitsta endid sellise kurjuse eest, nagu hiljuti aset leidis, et hoida püha prohveti armastus meie südameis elavana. Et meie elu läheks hästi nii siin maailmas kui ka teises ilmas, peaksime pühale prohvetile paluma ohtrasti õnnistusi ja tervitusi. Tegelikult peaksime seda tegema lausa ülikülluslikult. Et praegusel, mässumeelsel ajal püsida sügaval püha prohveti armastuses ning hoida oma järgmine põlvkond ahmadiyyadis ja islamis, peab iga ahmadi rangelt kinni pidama sellest käsust:

Tõesti Jumal ja tema inglid õnnistavad prohvetit. Teie, usklikud! Ka teie õnnistage ja tervitage teda usinalt rahu tervitustega. (Suura Al-Ahzab, 33:57)

Püha prohvet ütles kord, tegelikult on selle kohta palju viiteid, et mulle Allahi ja tema inglite õnnistusest piisab. Käsk, mis teile on antud, on teie eneste kaitseks.

Seepärast on meil vajadus paluda neid õnnistusi, et meie palveid kuulda võetaks. Teisest küljest see salm ja esimene osa sellest Hadithist annavad meile kindluse, et kui tahes palju nad ka ei püüaks püha prohveti staatust mõnitada ja halvustada, ei saa nad ometi midagi teha õnnistuse palvete ja tervituste vastu, mida Allah ja tema inglid talle paluvad. Nad ei saavuta mitte kunagi mitte midagi nende rünnakutega, mis nad teevad püha prohveti kui kõige õnnistatuma isiku vastu. Ja kui Jumal tahab, siis islam kasvab ja areneb ning võidab lõpuks ning püha prohveti lipp pannakse lehvima igal pool maailmas.

Nagu ma ütlesin, on Allah praegusel ajastul määranud selle teostuma tõotatud messia, tema innuka ja tõelise järgija kaudu.

Siin on Hadrat Maulana Abdul Karim Sialkoti pöördumine, kus ta muuhulgas ütleb:

„Kuulsin kord Hadrat Imamilt, et Allah oli andnud need seisused talle pühale prohvetile õnnistuste palumise eest. Ta ütles: „Ma näen, kuidas Allahi heateod jõuavad püha prohvetini kõige imelisemal ja säravamal moel. Need on peidus rindades, kust püha prohvet pärit on. Sealt tulevad nad loendamatute torudena esile ja need jõuavad iga õige inimeseni proportsionaalselt sellega, mis nende osa väärt on. Kindlasti ei jõua ükski heategu teisteni ilma püha prohveti osaluseta.“

Seejärel ütles ta:

„Mis on Durud Sharif – nii kutsutakse püha prohveti seda kõrget seisust, mille kaudu need vaimuliku valgustatuse torud esile tulevad. Kes iganes soovib kõikvõimsa Allahi õnnistusi saada, sellele on kohustuslik ohtrasti lausuda Durud Sharifi, et heateod liikuma hakkaksid.“ (Al-Hakam, 7. kd, Nr. 8, lk. 7, 28. veebruar, 1903)

Lasku Allah nii sündida, et saaks välditud selle maailma kurjus ja püha prohveti armastus edeneks meie südames, et levitada tema õpetusi kogu maailmas. Ja et me Allahi poole pöördudes, abi otsides ja Durud Sharifi  lausudes oleksime õnnistuste ja heategude saajad. Aidaku meid kõikvõimas Allah.


Seostuv

Valimik Püha Prohveti ütlusi
Siin on esitatud lühike valimik „Hadith’ist“pärimuste kogumikust Püha Prohveti (saw) elu, tegude ja ütluste kohta. 

Püha Prohvet Muhammad ﷺ 
Muhamedil (rahu olgu temaga) oli harjumus käia Hira koopas mediteerimas, mis on Mekast mõne miili kaugusel. 

 

Moslemid, kes usuvad Messiat ja Imaam Mahdit,

Hazrat Mirza Ghulam Ahmadi Qadianist (as)