Mis on päästmise mõiste islamis?

Esiteks, islamis ei ole pärispatu mõistet. Me sünnime ilma patuta või patusteta tingimusteta. Samuti, kui laps sünnib mingite ebanormaalsete tingimustega, ei ole see karistus vanemate või esivanemate pattude eest. Ahamdiyya koguduse teise kaliifi järgi on patu põhimõiste järgmine:

“Patt on tegevus, mis muudab inimese hinge haigeks ja võimetuks nägema Jumala nägu. Raskusi tuleb ette teekonnal, mille hing ette võtab, liikudes oma loomise eesmärgi poole. Tegevused, mis tähendavad patustamist, on kas füüsilised, mille ohud on nähtavad nii endale kui ka teistele, või vaimsed.”

Ta kirjeldab ka, et on olemas kolm tüüpi patte (pahed) ja vastavalt kolm tüüpi voorusi:

1.     Südamega seotud patud ja voorused. Need on tõelised voorused või pahed.
2.     Keele või väljendusega seotud patud ja voorused.
3.     Patud ja voorused, mis hõlmavad teiste füüsiliste organite, nagu käed, jalad, silmad jne, kasutamist.

Päästmine pattudest saavutatakse elu eesmärgi arendamise ja mõistmise kaudu, nagu on sätestatud Koraanis, teadmiste omandamise kaudu patustest tingimustest üle 600 Koraani käsu kaudu ja “õigemeelsuse” muutmise kaudu otsuste tegemise juhtpõhimõtteks. Islamis pakutakse välja ka teisi vahendeid:

•     Istighfar, see tähendab meeleparandus, pidevalt Jumala andestuse otsimine, kutsudes esile Tema omadust “katta” ja andestust. See kehtib nii pattude kohta, mida võib-olla on sooritatud, kui ka proaktiivselt otsida kaitset patustamise kalduvuste eest. (Istighfar tähendab ka paluda Jumalal katta meie inimlikud nõrkused).
•     Jumala jumalike omaduste sügavam tundmine.
•     Heade ja halbade tegude tagajärgede üle mõtisklemine.
•     Meeleparandus, mis põhineb siiral kahetsusel mineviku pattude üle, kohustuste täitmine inimeste ees, nagu on määratlenud Jumal ja Tema prohvetid, iga inimese andestuse otsimine, keda patustajad on mõjutanud, ja kindel otsus mitte enam kurja tegu sooritada.