Muslimid, kes usuvad Messiat ja Imaam Mahdit,

Hazrat Mirza Ghulam Ahmadi Qadianist (as)

Miks ütleb Koraan, et uskmatud tuleks tappa?

Seda Koraani värssi mainitakse sageli islami halvustamiseks. Värss ei ütle uskmatud, vaid ebajumalakummardajad. (9:5)

Ja kui keelatud kuud on möödunud, siis tapke ebajumalakummardajaid, kus iganes te neid leiate, võtke nad vangi, piirake neid ja varitsege neid igas varitsuspaigas. Aga kui nad kahetsevad ja täidavad palvet ning maksavad zakatit, siis jätke nende tee vabaks. Tõepoolest, Jumal on Kõige Andestavam, Halastav.

See värss, 9. peatüki 5. värss, kasutatakse sageli tõendina, et islam lubab mitte-moslemite tapmist, kuid ei tunnistata nende värsside konteksti ja ajalugu. Selle värsi ajalugu on see, et kui prohvet Muhammad(sa) hakkas kuulutama Jumala ühtsust, teda kiusati taga 13 aastat, nagu prohvetid Aabraham ja Jeesus. Kuna moslemeid, keda kiusatakse taga, julgustatakse lahkuma turvalisematesse piirkondadesse, selle asemel et tekitada segadust, rändasid Muhammad(sa) ja tema järgijad Mediinasse. Pärast nende lahkumist ründasid mekalased neid Mediinas vahelduva eduga üheksa aastat, kuni ilmutati 9. peatükk.

Vaadates värsside konteksti, saab selgeks, et selle värsi käsk puudutab ainult neid hõime, kes jätkasid vaenutegevust moslemite vastu ka pärast nende rännet. Eelkõige viidatakse viiele hõimule (Banu Khuza’ah, Banu Mudlij, Banu Bakr, Banu Damrah ja Banu Sulaiim), kes ei austanud moslemitega sõlmitud lepinguid. Samuti on oluline meeles pidada, et eelnevad värsid annavad neile inimestele nelja kuu pikkuse ajapikenduse, et oma käitumist ümber mõelda ja vaenutegevus lõpetada. Kahjuks jätkasid islami vaenlased pärast nelja kuu möödumist vaenutegevust moslemite vastu. Alles siis käskis Jumal prohvet Muhammadil(sa) nendega lahingus kohtuda, et kaitsta moslemeid ja islami usku.

Isegi selles olukorras ütleb Koraan, et kui vaenlased kahetsevad oma käitumist ja lubavad täita oma lepinguid, on moslemite kohustus lõpetada sõjaline tegevus ja andestada neile. Kahjuks ei näe need, kes võtavad selle konkreetse värsi kontekstist välja, et nagu peatüki Al-Taubah pealkiri viitab, on peatüki peamine teema andestus ja kahetsus.