Kes on Allah?

Hadayatullah Hübsch

“Kui Minu teenijad küsivad sinult Minu kohta, ütle: ‘Ma olen lähedal. Ma vastan palvetaja palvetele, kui ta Minu käest palub.'” (Püha Koraan 2:187)

Allah on Islami usus Jumala isiklik nimi ja mitte, nagu sageli ekslikult arvatakse, kokkupanek araabia artiklist “al” ja araabia sõnast “ilah” – mida saab lihtsalt tõlkida jumalaks. “Jumal” on islami arusaama järgi üldine mõiste, nagu inimene, loom või taim. Selliste üldmõistele on sageli olemas ka mitmuse vorm. Kuid Allahil ei ole mitmust.

Lisaks isiklikule nimele Allah nimetakse Koraanis veel 100 erinevat atribuuti. Näiteks on Ta Õiglane, Tõeline, Armastav, Sõber, Alati Andestav, Iseseisev, Valitseja, Halastaja, Armuandja, Looja, Pattude Kustutaja, Erapooletu, Valgus, Kannatlik, Kõneleja, Tervendaja, Ainulaadne, Ilmutaja, Varjatud, Kaastundlik, Teejuht, Püha, Kõrgeim, Alandlik, Suur, Kaitseja, Palvete Kuulaja, Tark, Kiiduväärne, Eluandja, Kõikvõimas, Õiglane Kohtunik, Enesele Piisav, Teejuht õigele rajale ja Õiglase Karistuse Andja.

Koraanis räägib Jumal endast kas Allahina, Meie, Mina, Tema või, ja see rõhutab naiselikku aspekti, kui Ta nimetab ennast Halastajaks (sõna “halastus” on araabia keeles ja mõnes teises keeles naissoost).

Allah räägib endast Koraanis järgmiselt:

“Allah – Tema kõrval ei ole jumalat, Ta on Elav ja püsiva. Ta ei uinu ega suigu unne iial. Temale kuulub, mis on taevas ja mis on maa peal. Kes on see, kes Tema loal Tema eestkostjaks astub? Ta teab, mis on nende ees ja mis nende taga, ja nad ei saa Tema teadmistest aru, välja arvatud seda, mida Tema soovib. Tema troon hõlmab taevasid ja maad, ja nende valvamine ei vaeva Teda. Ta on Ülev ja Suur.” (Püha Koraan 2:256)

Teises kohas öeldakse:

“Ta on Allah, peale Keda ei ole jumalat, Tundja nähtamatust ja nähtavast. Ta on Halastaja, Armulik. Ta on Allah, peale Keda ei ole jumalat, Kuningas, Püha, Rahu Omanik, Turvalisuse Andja, Kaitseja, Kõikvõimas, Parandaja, Majesteetlik. Allah on kõrgem kui kõik, mida nad kummardavad! Ta on Allah, Looja, Vormija, Kujundaja. Temale kuuluvad kaunimad nimed. Kõik, mis on taevas ja maa peal, kiidab Teda, ja Ta on Kõikvõimas, Kõige Tark.” ( Püha Koraan 59:23-25)

Allah ei ole mingil juhul kauguse Jumal ega kättemaksu Jumal.

Koraani Suura räägib sellest nii:

“Tõepoolest, Me lõime inimese ja Me teame, mida tema liha talle sosistab; sest Me oleme temale lähemal kui kaelaveen.” (Püha Koraan 50:17)

Ja teises kohas:

“Ja kui Minu teenijad küsivad sinult Minu kohta, ütle: ‘Ma olen lähedal. Ma vastan palvetaja palvetele, kui ta Minu käest palub. Seega peaksid nad mind kuulama ja minusse uskuma, et nad võiksid õiget teed käia.'” (Püha Koraan 2:187)

Allah on lähedal usklikele ja kuuleb nende palveid ning vastab neile. See on islamis oluline.

Teiste kui Jumala kummardamine on suurim patt (širk). Pühakute või prohvetite kummardamine (näiteks Maarja, Jeesus või Muhammed) on moslemile mõeldamatu. Moslemi jaoks on ainult Jumal (Allah) see, keda tuleb kummardada. See põhimõte põhineb sellel, mida võiks islami usus jumala essentsiks nimetada, ja see on Tauhid – Jumala absoluutne ühtsus ja ainulaadsus.

Allah teatab sellest näiteks kuulsas suura Ikhlasis (112), mida ilmselt kõik moslemid peast teavad. See suura kuulub nende suurade hulka, mida kõige sagedamini viie korda päevas rituaalpalves (salat või türgi-pärsia-pakistani piirkonnas nimetatakse seda namaziks) loetakse. Selle suura viis salmi (ajat) kõlavad järgmiselt:

„Allahi, Kõikvõimsa, Halastaja nimel. Ütle: ‘Ta on Allah, Ainus; Allah, Iseseisev ja kõigi poolt otsitud. Ta ei saa järglasi ega ole järglaseks; ja Temaga ei võrdu keegi.“ (Püha Koraan 112:1-5)

Oluline on ka see, et ükski Allahi omadustest ei lõpe kunagi eksisteerimast. Mõned muslimitest usuvad aga, et prohvet Muhammedi (SAW) surmaga lõppes Jumala ilmutus (wahy või ilham) inimestele. Sellised islami järgijad lähevad isegi nii kaugele, et kuulutavad mittemoslemiteks neid, kes jätkavad uskumist, et Allahi omadus Al-Mutakallim, st Rääkija, ei lõpe kunagi ja et Allah räägib tänapäeval endiselt oma valitud teenijatele samamoodi nagu ta tegi seda näiteks eelislamiajastul. Paljudes Koraani salmides määrab Allah selgelt, et Tema olemus on suhelda inimestega. Näiteks öeldakse seal:

“Teie Issand ütleb: ‘Palvetage Minule; ma vastan teie palvetele. Kuid need, kes on liiga uhked, et mind kummardada, sisenevad põrgusse alandatutena.” (Püha Koraan40:61)

Ja:

“Tema on see, kes võtab oma teenijatelt kahetsust vastu ja annab andeks patud ning teab, mida te teete. Ja Ta vastab neile, kes usuvad ja teevad head ning annab neile rohkelt oma armust; kuid uskmatutele on karm karistus.” (Püha Koraan 42:26-27)

Küsimus võib tekkida, miks Allah karistab neid, kes on “uskmatud”. Esiteks tuleb mõiste “uskmatu” selgekst teha. Suras 2:287 öeldakse: 

“Allah ei pane kedagi üle tema võimete. Tema saab, mida ta teenib, ja tema peale tuleb see, mida ta on pattu teinud.” (Püha koraan 2:287)

Olenemata sellest, kas keegi järgib “õiget usku” mis tahes religioonis või kas inimene järgib elupõhimõtet ja kuuletub teatud eetikanormidele, ilma et oleks otseselt seotud mõne religiooniga, peab Allahi õpetuste kohaselt aluseks hea ja kurja ettekujutusele, mille Allah on inimese olemusse pannud:

“Ja hingest ja selle täiusest – Ta (Allah) andis talle arusaamise, mis on tema jaoks vale ja mis on õige. Tõesti, kes teeb selle puhtamaks, sellel on edu; ja kes laseb sellel allakäigusse, see on häbisse langenud.”(Püha Koraan 91:8-11)

Muide, Koraan õpetab, et inimese mõtlemise ja usu vahel on tugev seos:

“Mitte kellelgi pole lubatud uskuda, välja arvatud Allahi loal. Ta saadab oma viha nende peale, kes ei kasuta oma mõistust. Ütle: ‘Vaadake, mis toimub taevas ja maa peal.’ Märgid ja hoiatused ei aita ainult rahvast, kes ei taha uskuda.” (Püha Koraan10:101)

Koraanis öeldakse korduvalt: “Kas nad ei taha mõelda?” või “Kas nad ei taha mõistusele tulla?” Allah on Koraanis selgitanud arvukate näidete kaudu, miks peaks uskuma ühte ainsasse, kõikvõimsasse kõige loodud asja ja olendi Loojasse ning eelkõige kogema selle Looja olemasolu, kutsudes meid kogema Tema tõde. Konkreetselt tähendab see palvete vastuseid, tõelisi unenägusid, nägemusi ja ilmutusi, mida Allah annab neile, kes püüavad kogeda Tema kohalolekut ja saada kindlust Jumala olemasolu suhtes – kindlust, mis on kõikidest kahtlustest kõrgem.

Igal juhul on väljakutse inimestele, kogeda Allahiga seotud kogemusi ning suhelda Temaga, Koraani oluline osa, kuid mitte kõige olulisem. Jumal Koraanis ei piirdu ainult usu nõudmisega, vaid Koraani olemus seisneb inimeste veenmises elama koos Jumalaga näidete, märkide ja tõendite abil. Kes püüab Jumala lähedust, saab selle, mida Koraan nimetab paradiisiks:

“Tõepoolest, edu kroonib usklikud, kes alanduvad oma palvetes ja hoiduvad eemale kõigest tühisest, ja kes püüdlevad puhtuse poole ning hoiavad oma iha kontrolli all – välja arvatud nende abikaasad või nende õiguslikud partnerid, sest siis ei ole neid hukka mõistetud; kuid need, kes kannavad lisaks ihale, need on ületajad – ja kes hoiavad oma truudust ja lepinguid ning jälgivad rangelt oma palveid. Need on pärijad, kes pärib paradiisi. Nad jäävad sinna igaveseks.” (Püha Koraan23:2-11)

Põrgut peetakse Jumalast eemaldumise kohaks. Siiski ei ole põrgu – Jumala karistus, et Ta ei tegele nendega, kes Teda pärast Tema näidatud teed tagasi lükkavad – igavene. Koraanis kirjeldatakse põrgut kui omamoodi haiglat, kus inimesed võivad vaimsetest ja vaimsetest haigustest paraneda, kuigi see võib võtta igavesti. Ühel päeval aga hakkavad põrgu väravad tuules edasi-tagasi liikuma, nagu ütleb hadith, ja ka viimane inimene vabastatakse sealt. Sest Allah ütleb Koraanis:

“Minu halastus hõlmab kõike.” (7:157)