Mida tähendab sõna “Džihaad”?

Lühike vastus:

Džihaad on araabiakeelne sõna, mida saab tõlkida kui “võitlus”, “püüdlus” või maksimaalse pingutuse rakendamine vaenlase tõrjumiseks sõna või teoga. Tuleb eristada “väiksemat Džihaadi” ja “suuremat Džihaadi”. Suurem Džihaad – ja seega olulisem – on “võitlus iseendaga”, st võitlus oma egoga, kurjade kalduvuste ja tendentside alistamiseks. See on vaimne püüdlus saavutada Jumalale lähedus ja see on eluaegne teadlik püüdlus, mis on kohustuslik igale muslimile.

“Väiksem Džihaad” on võitlus enesekaitseks vaenlase vastu, kes on algatanud rünnaku. See on ka pingutus seista vastu vaenlasele, kes ebaseaduslikult ajab kedagi kodust välja ja rikub Jumala kummardamise vabadust. Džihaad ei ole mõeldud verevalamiseks, ebalojaalsuse julgustamiseks kehtestatud valitsuste vastu ega rahu häirimiseks mingil viisil. Kõik sellised teod on islami õpetuste vastu.

Üksikasjalik vastus:

Araabiakeelne sõna Džihaad on tuletatud tegusõnast džahada – mis tähendab püüdlust või võitlust. Islami terminoloogias tähendab see pingutuse tegemist, püüdlemist ja võitlust ülla eesmärgi nimel. Seda sõna kasutatakse üldiselt mis tahes tüüpi püüdlemise kirjeldamiseks Allahi (Jumala) nimel. Islami õpetuste kohaselt on kolm peamist tüüpi Džihaadi ja kõik nad püüavad luua ja edendada rahu ühiskonnas, nagu allpool selgitatud.

Džihaadi tüübid

Islami õpetuste kohaselt on džihadil kolm peamist kategooriat:

1. Džihaad-e-Akbar ehk kõrgeima järgu džihad.

See on džihad (võitlus) enesereformi nimel. Võitlus on meie enda kiusatuste, nagu ahnus, iha ja muud maised kiusatused, vastu. See on inimese teekond “loomalikust” eksistentsi seisundist, st elamine kohese rahulduse või kasu nimel, selleni, kus tema psüühika on piisavalt distsiplineeritud, et rakendada moraalset kontrolli. See džihadi tüüp on kohustuslik igale muslimile kogu tema elu jooksul.

2. Džihaad-e-Kabir ehk suur džihad.

See on tõe, Koraani sõnumi levitamise džihad. Koraan juhendab meid levitama seda sõnumit tarkuse, sallivuse ja austusega teiste ja nende uskumuste vastu,

Kutsu oma Issanda teele tarkuse ja hea manitsusega…; (Püha Koraan 16:126)

Ja ära sõima neid, keda nad kutsuvad peale Allahi, et nad vihast ei sõimaks Allahit oma teadmatuses. Nii oleme me lasknud iga rahva tegudel näida õiged. Siis on nende Issanda juurde nende tagasipöördumine; ja Ta annab neile teada, mida nad tegid. (Püha Koraan 6:109)

See keelab igasuguse sunduse või jõu kasutamise.

Uskumises ei tohi olla sundust. Kindlasti on õige saanud selgeks valest; nii et kes iganes keeldub järgimast neid, kes eksivad, ja usub Allahisse, on kindlasti haaranud tugeva käepideme, mis ei murdu. Ja Allah on Kõikkuulja, Kõiketeadja. (Püha Koraan 2:257)

Koraani kohaselt praktiseerib Džihaad-e-Kabiri igaüks, kes pühendab oma aja, pingutuse, rikkuse või teadmised õigluse eesmärgi nimel. See on samuti kohustuslik kõigile muslimitele.

3. Džihaad-e-Asghar ehk madalama tüüpi džihad.

See on kaitselahingu džihad. Koraan on selgelt piiranud seda tüüpi džihadi teatud tingimustega, keelates igasuguse üleastumise.

1.     Lahing võib olla ainult kaitsev, mitte ründav.
2.     Muslimid peaksid olema kogenud oma usu praktiseerimisel rõhumist ja ohtu oma elule.
3.     Muslimid peaksid olema oma kodudest välja aetud; õpetus on algselt lahkuda rõhumise toimumise kohast ja kui rõhuja ründab muslimeid, et takistada neil oma usku praktiseerimast uues elukohas ja ohustab ka nende elu, siis ainult nendel tingimustel on muslimitel Tõotatud võtta relvad kätte kaitselahingus.

Edasi on selged juhised, mida võib ja mida ei tohi teha muslimite poolt peetavas lahingus.

•     Tsiviilisikuid, kes ei võitle muslimite vastu, ei tohi rünnata ega tappa.
•     Põllukultuure või muid toidu- ja veeallikaid ning kariloomi või muid loomi ei tohi hävitada.
•     Haiglaid, lastekodusid ja muid turva- ja varjupaiku ei tohi hävitada.
•     Mošeesid, kirikuid, sünagooge ega muid palvekohti ei tohi hävitada.
•     Naisi, lapsi, vanureid ja puuetega inimesi ei tohi puutuda.
•     Kui agressor lõpetab agressiooni või pakub lepingut, tuleks see vastu võtta ja võitlus kohe lõpetada.
•     Põgenevaid rõhujaid ei pea jälitama ülearu ja neile tuleks lubada koju naasta.
•     Sõjavange tuleks kohelda lugupidavalt, nende põhivajadused tuleks rahuldada ja nad tuleks vabastada või lunastada nii kiiresti kui võimalik pärast lahingut.

Seega on väga selge, et sellise lahingu eesmärk on ikkagi rahu taastamine, mitte agressiooni edendamine. Oluline on märkida, et sellise lahingu alustamine ei ole muslimite kätes, vaid seda saab algatada ainult rõhuja, kes täidab eespool nimetatud tingimused.

Džihaad ja Püha Prohvet (sa)

Prohvet Muhammadi(sa) kogu elu oli pühendatud džihadile. Sellest kulus vaid umbes neli kuud kaitselahingutele ja nende põhjus ja eesmärk on vaieldamatud.

Ta veetis prohvetluse esimesed 13 aastat Makkas, püüdes levitada Koraani sõnumit intensiivse ja ägeda rõhumise vastu, kuid ta ei tõstnud kunagi sõrmegi vastuseks. Ta lahkus Makkast Madinasse, kuid makkad jätkasid tema jälitamist Madinas. Alles siis, kui nad alustasid lahingut muslimite tapmiseks Madinas, lubati füüsilist lahingut enesekaitseks ja sedagi ainult selleks, et säilitada nende vabadus elada rahus ja kummardada Jumalat.

Kord lahingust (eespool kirjeldatud) naastes tuletas Prohvet Muhammad(sa) oma järgijatele meelde, et nad naasevad madalama tüübi džihadist kõrgeima tüübi džihadi juurde, st nad peavad viivitamatult jätkama enesereformi pingutusi.

Teisel korral on Prohvet(sa) öelnud, et kõigist neist, kes džihadi teevad, on kõige ülevam see, kes võitleb oma kirgede vastu (Ibne Maja, Kitabul Fitn).