Kas džihad tähendab kõigi mitte-muslimite hävitamist?

Ei.

Džihadi eesmärk on rahumeelse ühiskonna arendamine muslimite enesereformi kaudu kõrgemate õigluse standardite poole ja rahu, õigluse, sallivuse, teiste religioonide ja nende järgijate austamise õpetuste levitamine. Muslimitele on Tõotatud võidelda ainult enesekaitseks, kui neid rünnatakse nende usu pärast ja takistatakse Jumala kummardamist. See on enesekaitseakt, mitte agressiooniakt. Kui agressor lõpetab võitluse, on muslimid kohustatud rahu nimel samuti lõpetama.

Ja kui nad kalduvad rahu poole, siis kaldu ka sina selle poole ja pane oma lootus Allahisse. Kindlasti on Tema Kõikkuulja, Kõiketeadja. (8:62)

Islami rajaja, Prohvet Muhammadi(sa) näide on selle punkti väga selge näide. Pärast kaheksat aastat paguluses olemist ja sunnitud kaitselahingute pidamist rõhujate vastu, kelle eesmärk oli tappa muslimeid, sealhulgas Prohvetit(sa) ennast ja “pühkida islami religioon minema”, kuulutas Prohvet(sa) Meka vallutamisel üldise amnestia kõigile mekalastele. Neile anti ka vabadus jätkata oma religiooni praktiseerimist.

Mõned mekalased olid sellest nii üllatunud, et nad ei uskunud seda alguses ja põgenesid ikka, sealhulgas üks nende juhtidest, Ikrama. Tema naine kutsus ta tagasi, kinnitades talle, et ta oli isiklikult kohtunud Prohvet Muhammadiga(sa) ja kinnitanud, et amnestia on reaalsus. Ikrama naasis, endiselt kartes, kuid kui ta mõistis fakte, oli ta nii muljet avaldanud, et otsustas islami vastu võtta. Tegelikult on see näide tüüpiline islami leviku viisile mitte-muslimite seas selle varajases ajaloos.

On näiteid muslimi armeest, kes võitles oma kodanike, sealhulgas mitte-muslimite kaitsmise eest. Tunnistusi teiste religioonide inimeste õiguse kaitsmisest elada ja mõelda vabalt ning praktiseerida oma religiooni islami riigis on korduvalt tsiteerinud mitmed juudi ja kristlikud ajaloolased, kes on kirjeldanud muslimiriikide varajasi sajandeid Hispaanias, Iraagis, Araabias, Põhja-Aafrikas ja Süürias.

Tõotatud Messias(as) on öelnud: 

“Ükski tõeline muslim, kes kunagi elas, ei väitnud, et islami levitamiseks tuleks kasutada jõudu. Teisalt on islam alati õitsenud oma loomupäraste suurepäraste omaduste tugevuse tõttu.” (Tiryaq ul Qulub, Roohani Khazain, Vol.15, lk 167)

Lisaks on Koraanist ilmne, et erinevate usundite inimesed peavad olema vabad oma religiooni praktiseerima (2:257); islam ei nõua monopoli päästmise või tõe üle (2:63, 3:114-116, 35:24-25); aktsepteerib teiste jumalikult ilmutatud religioonide asutajate tõde ja autentsust (16:37, 2:286, 4:151-153); õpetab järgijaid jääma õiglaselt ja austavalt teiste religioonide järgijate suhtes (60:8, 5:3).