Mis on šaria seadus?

Šaria on sageli valesti mõistetud ja väärkasutatud kontseptsioon. Islamile suunatud üha suurenev meediafookus pakub võimalust kõigile õpetada tõelisi õpetusi ja tavasid, mis puudutavad šariat.

Šaria sõna otseses mõttes tähendab „tee eluandva vee juurde“ ja viitab määratletud teele, mida kõik Jumalakartlikud inimesed peaksid järgima. See põhineb Jumala olemasolu tunnustamisel. Šaria eeldab, et on olemas Jumal. Jumal avaldab oma soovi, kuidas inimene peaks kujundama oma saatust, ja Jumala tahe avaldub teatud seaduste või põhimõtete kujul. Need seadused või põhimõtted moodustavad šaria.

Šaria ei ole ainulaadne islamile. Igal usul on oma šaria vorm. Näiteks lubab Ameerika Ühendriikide õigussüsteem juba praegu lahendada mõningaid kitsaid tsiviilasju alternatiivsete vaidluste lahendamise mehhanismide kaudu. Üheks selliseks alternatiivseks mehhanismiks on beit din ehk rabbinistlikud kohtud. Ameerika juudid lähevad sageli beit dini ettevõtte tehingute, lahutuste ja ärivaidluste arbitraažiks.

Islamis võib šaria jagada viieks peamiseks haruks: ibadah (rituaalne jumalateenistus), mu’amalat (tehingud ja lepingud), adab (käitumine, moraal ja kombed), i’tiqadat (uskumused) ja ‘uqubat (karistused). Islam määrab kindlaks teatud seadused või põhimõtted, mis reguleerivad kõiki viit peamist haru. Šaria tuum on mõeldud moraalse ja õiglase ühiskonna arendamiseks ja säilitamiseks.

Koraan ei täpsusta mingit konkreetset valitsusvormi peale heatahtliku, mis põhineb adlil ehk absoluutsel õiglusel:

„Tõesti, Allah käseb olla õiglane teiste vastu ja teha neile head, suhtudes neisse heatahtlikult, nagu oleksid nad sugulased; ja Ta keelab olla kõlvatu ja kurjust täis, ülekohtune üleastuja. Ta manitseb teid, et te oleksite valvel.“ (Püha Koraan 16:91).

Selles salmis ei mainita religiooni. Pluralism ja usuline tolerantsus on islami väärtused. Koraan rõhutab: „Religioonis ei ole sundi” (2:257). Šaria seaduse kehtestamine tähendaks tavade kehtestamist inimestele, kes ei jaga nende tavade aluseks olevaid uskumusi. Šaria nõuab absoluutse õigluse rangest järgimisest sõltumata usust, rassist, usutunnistusest või muust eristusest. Tõelised islami õpetused, nagu neid praktiseeris islami prohvet, soosivad ilmalikku valitsust, kus kodanikel on võrdsed õigused ja privileegid ning kus on eraldatud mošee ja riik. Näiteks rakendas islami prohvet kuulsalt talmudilist seadust juutide vaheliste vaidluste lahendamisel.

Kahjuks on mõned islami riigid jätnud tähelepanuta absoluutse õigluse eeltingimuse enne šaria seaduse kehtestamist. Selle asemel on nad ebaõiglaselt kehtestanud šaria kui võimu ja kontrolli vahendi. Lääneriigid uurivad ja siis üle võimendavad neid näiteid. Riigid nagu Pakistan ja Saudi Araabia on seotud religioosse äärmuslusega poliitilise võimuga, mis on viinud brutaalse valitsemisviisini, mida nad nimetavad „šariaks“.

Ekstremistid ja nende religioossed vaimulikud viitavad šariale, et õigustada süütute ja haavatavate tapmist. Nad hülgavad Koraani valitsemise põhimõtted diskrimineerivate ja äärmiselt ebasobivate islami seaduste rakendamise kasuks. Nad vaatavad šariat kui vallutuse ja hävitamise vahendit, mitte õigluse ja viisakuse vahendit.

Religioon ei tohiks olla riigi asi. Ahmadiyya muslimite kogudus, Põhja-Ameerika ja Euroopa vanim muslimiorganisatsioon, on järjekindlalt toetanud mitte-sundimise, absoluutse õigluse ja mošee ja riigi eraldamise põhimõtteid. Nende moto on: „Armastus kõigile, vihkamine mitte kellelegi .“ Ahmadiyya muslimite koguduse jaoks ei saa kunagi olla vastuolu olla usklike muslimite ja lojaalsete seaduskuulekate kodanike vahel.