Islam ja teadus – kooskõla või konflikt?

Professor Abdus Salam

See siin on väike osa kõnest, mida pidas professor Abdus Salam, füüsika Nobeli laureaat (1979), Pariisis UNESCO majas 27. aprillil 1984. aastal organisatsiooni “Islam ja Lääs” sündmuse korral.

Püha Koraan ja teadus

Lubage mul alguses öelda, et olen nii usklik kui ka praktiseeriv muslim. Olen muslim, sest usun Püha Koraani vaimsesse sõnumisse. Teadlasena räägib Koraan minuga, rõhutades looduse seaduste peegeldamist, tuues näiteid kosmoloogiast, füüsikast, bioloogiast ja meditsiinist kui märke kõigile inimestele. Koraan ütleb:

„Kas nad ei saa vaadata pilvedele, kuidas need on loodud; ja taeva kuidas see on tõstetud; ja mägedele, kuidas need on juurdunud, ja maale, kuidas see on laiali?“ (Püha koraan 88:17)

„Tõepoolest, taeva ja maa loomises ning öö ja päeva vaheldumises on märke mõistvatele inimestele. Need, kes seisavad, istuvad või lamavad, mõtlevad Allahile ja peegeldavad taeva ja maa loomist, öeldes: ‘Oh meie Issand! Sa ei loonud seda asjata.’“ (Püha koraan 3:189-190).

Koraan rõhutab alimi – teadmiste ja arusaamise omava inimese – üleolekut, küsides: Kuidas saavad need, kellel neid omadusi pole, olla võrdsed nendega, kellel on? Seitsekümmend viis Koraani salmi (peaaegu kaheksandik raamatust) manitsevad usklikke uurima loodust, peegeldama ja kasutama parimal viisil mõistust otsingutel lõpliku tõe poole ning tegema teadmiste omandamise ja teadusliku mõistmise osaks kogukonna elust.

Islami Püha Prohvet rõhutas, et teadmiste ja teaduste otsimine on kohustuslik igale muslimile, naisele ja mehele. Ta käskis oma järgijatel otsida teadmisi isegi siis, kui nad pidid selleks Hiinasse reisima. Siin oli selgelt silmas peetud pigem teaduslikku kui religioosset teadmist ning rõhutati teadusliku otsingu rahvusvahelisust.

See on esimene eeldus, millega islamis mõtlev fundamentalist peab teadusliku teadmise juurde jõudma. Lisage sellele teine eeldus, mille Maurice Bucaille on oma teravmeelses essees „Piibel, Koraan ja teadus“ ilmekalt sõnastanud: 

“Koraanis pole mitte ühtegi salmi, kus kirjeldataks loodusnähtusi ja mis oleks vastuolus sellega, mida me teame kindlalt meie avastustest teaduses.” Maurice Bucaille raamatus: Piibel, Koraan ja teadus.

Lisaks kolmandale eeldusele: kogu islami ajaloos pole kunagi olnud juhtumit, mis sarnaneks Galileo või Giordano Bruno omaga. Tagakiusamist on olnud; hukkamõistu, isegi ekstsisiooni (takfeer) doktriiniliste erimeelsuste üle, kuid mitte kunagi teaduslike uskumuste pärast. Paradoksaalselt tuli esimene inkvisitsioon (Mihna) islamis käivitada mitte ortodokssed teoloogid, vaid nn ratsionalistid, Mu’tazzala-teoloogid ise, kes uhkustasid mõistuse kasutamisega. Pühak Ahmad ibn Hanbal oli üks nendest, kes nende raevu all kannatas

Varane islam ja teadus

Kui tõsiselt võtsid varased muslimid Püha Koraani ja Püha Prohveti korraldusi? Vaevu sada aastat pärast Püha Prohveti surma võtsid muslimid endale ülesandeks vallata siis teadaolevaid teadusi. Süstemaatiliselt tõlgiti kogu tollaegse teadaoleva teadmiste kogum nende religioosse keele, araabia keelde. Asutades edasijõudnute õppeasutusi (Bait-ul-Hikmas), omandasid nad teadustes ülemvõimu, mis kestis järgmised 350 aastat.

Sellele annab poolkvantitatiivse mõõtme George Sarton oma monumentaalses teoses „Teaduse ajalugu“. Sarton jagab oma lugu kõrgeima saavutuse teaduses ajastutesse, iga ajastu kestusega 50 aastat. Iga ajastuga seostab ta ühe keskse kuju: seega on 500–450 eKr Platoni ajastu, millele järgnevad Aristotelese, Euclidi, Arhimedese jne ajastud. Siiski on aastatel 750–1100 pKr tegemist katkematu järjestusega Jabiri, Khwarizmi, Razi, Masudi, Abu’I-Wafa, Biruni ja Omar Khayami ajastutest. Nende 350 aasta jooksul olid araablased, türklased, afgaanid ja pärslased keemikud, algebraistid, kliinikud, geograafid, matemaatikud, füüsikud ja astronoomid, kes kuulusid islami ühisvabariigi teaduste maailma. Alles pärast 1100. aastat Sartoni kavas hakkavad ilmuma esimesed lääne nimed; Kuid veel 250 aastat jagavad nad auhindu islamimeestega nagu Ibn Rushd, Nasir-ud-din Tusi ja Ibn Nafis.

Üks oluline põhjus islami teadusliku ettevõtmise edukuseks oli selle rahvusvaheline iseloom. Islamivabariik ise lõikas läbi rahvuste ja värvide; ja varajane muslimiühiskond oli avatud kõikidele väljastpoolt ning nende ideedele. Teaduste austamise aspekt islamis seisnes selles, et nad nautisid islami ühisvabariigis patroonide toetust. Parafraseerides seda, mida H.A.R. Gibb on kirjutanud araabia kirjanduse kohta, võib seda paralleelselt kohaldada ka teaduste olukorrale; ‘Suuremal määral kui mujal oli islami teaduste õitsemine tingitud… kõrgete ametikohtade inimeste heldusest ja patroonlusest. Kui muslimiühiskond oli allakäigus, kaotas teadus ka oma jõu. Kuid seni, kuni ühes või teises pealinnas leidsid vürstid ja ministrid rõõmu, kasumit või mainet teaduste toetamisel, hoiti tuld põlemas.

Islami teaduste kuldne ajastu

Islami teaduste kuldne ajastu oli kahtlemata umbes aastal 1000 pKr, Ibn-i-Sina (Avecenna) ajastu, kes oli viimane keskaegne teadlane, ja tema kaasaegsed, esimesed modernid, Ibn-al-Haitham ja Al Biruni. Ibn-al-Haitham (Alhazen, 965–1039 pKr) oli üks suurimaid füüsikuid läbi aegade. Ta “sõnastas, et valguskiir, läbides keskkonda, võtab tee, mis on lihtsam ja ‘kiirem’.” Sellega ennustas ta Fermati väikseima aja printsiipi mitme sajandi võrra ette. Ta sõnastas inertsuse seaduse, mis hiljem sai Newtoni esimeseks liikumisseaduseks. Ta kirjeldas murdumisprotsessi mehaanilistes terminites, arvestades “valguse osakeste” liikumist, kui need läbisid kahe keskkonna eralduspinda vastavalt jõudude ristküliku seadusele – lähenemisviis, mille hiljem avastas ja täiustas Newton. Roger Baconi teose “Opus Majus” V osa on praktiliselt koopia Ibn-al-Haithami optikast. Pole ime, et Bacon ei väsinud kordamast, et araabia keele ja araabia teaduse tundmine on ainus tee tõelise teadmiseni.

Al Biruni (973–1048 pKr), Ibn-i-Sina teine silmapaistev kaasaeg, töötas Afganistanis. Ta oli empiiriline teadlane nagu Ibn-al-Haitham. Ta oli sama moodsa maailmavaatega kui Galileo, kuus sajandit varem, kellega ta jagab iseseisvat (eelnevat) avastust nn Galilei invariansi kohta loodusseaduste kohta – vabastav avaldus, et samad füüsika seadused kehtivad nii siin maal kui ka taevalaotuses.

Pole kahtlust, et Lääne teadus on kreeka-islami pärand. Siiski väidetakse sageli, et islami teadus oli tuletatud teadus, et muslimite teadlased järgisid kreeka teoreetilist traditsiooni pimedalt ega lisanud teaduslikule meetodile midagi uut.