Teekond rahuni -õiglased riikidevahelised suhted

Hadrat Khalifatul-Masihi kõne Washingtonis

27 Juunil 2012

 

2012. aasta 27.juunil leidis Washingtonis asuvas Kapitooliumis aset ajalooline sündmus – Ahmadiyya moslemite kogukonna juht ning tõotatud Messiaseas viies õigusjärglane Hadrat Khalifatul-Masih Vaba kõnetas juhtivaid kongressiliikmeid, senaatoreid, suursaadikuid, Valge Maja ja Riigidepartemangu personali, NGO juhte, usujuhte, professoreid, nõunikke, bürokraate, diplomaatiakorporatsioonide liikmeid, mõttekodade esindajaid, Pentagoni ja ajakirjanikke. Kohtumine, mis oli esimene omasuguste seas, andis mõningatele Ameerika Ühendriikide mõjukatele juhtidele, näiteks Esindajatekoja demokraadilisele liidrile Nancy Pelosile, võimaluse esimest korda kuulata islami sõnumit maailmarahust. Selle ürituse järgselt korraldati Tema Pühadusele enne tema Esindajatekotta viimist Kapitooliumihoones tutvumiskäik. Seal esitati talle tervituskõne, austamaks tema külastust Ameerika Ühendriikidesse.

Tee rahuni – rahvastevahelised õiglased suhted

Bismillahir-Rahmanir-Rahim – Jumala nimel, kes Ta on armuline ja alati halastav.

Kõik siinsed väljapaistvad külalised – assalamu ‘alaikum wa rahmatullahe wa barakatohu – olgu Jumala rahu ja õnnistused teie kõigiga.

Enne jätkamist sooviksin kasutada võimalust teid kõiki tänada, et tulite siia kuulama, mis mul öelda on. Mul on palutud rääkida teemal, mis on ülimalt laiahaardeline ning ulatuslik. Sellel on palju aspekte ning seega pole mul neid kõiki selle lühikese aja jooksul võimalik käsitleda. Teema, millest mul rääkida paluti, on maailmarahu loomine. Kindla peale on see teema tänapäeva maailmale elutähtis ning pakiline. Sellegipoolest, kuna aeg on piiratud, annan ma vaid põgusa ülevaate islamistlikust vaatepunktist maailmarahu saavutamisel ning seda tänu õiglastele ja võrdsetele riikidevaheliste suhetele.

Tõde on see, et rahu ja õiglus on lahutamatud – pole võimalik saada ühte ilma teiseta. Kindlasti on see põhimõte, mida mõistavad kõik arukad ja intelligentsed inimesed. Jättes siinkohal kõrvale inimesed, kes maailmas sihikindlalt korratust loovad, ei saa keegi eales väita, et mõnes ühiskonnas, riigis või isegi terves maailmas, kus valitsevad õiglus ja ausus, võiks aset leida korratus ja puuduks rahu. Sellegipoolest võime paljudes maailma osades täheldada, et korratus ning rahutus on laialt levinud. Seesugust korratust võime märgata nii riigisiseselt kui ka -väliselt, mis puudutab mitmesuguseid riikidevahelisi suhteid. Säärane korratus ja vaen eksisteerivad, olenemata asjaolust, et kõik valitsused väidavad, et nad rakendavad õiglusel põhinevat poliitikat. Kõik neist väidavad, et rahu loomine on nende peamine eesmärk. Üldiselt on aga nii, et rahutuse ja ärevuse tase tõuseb maailmas pidevalt ning seetõttu levib korratus jõudsalt. See omakorda vihjab selgelt, et kuskil jäetakse õigluse saavutamise põhitingimused täitmata. Seega tuleks teha lõpp igasugusele ebavõrdsusele, kus ja millal iganes ta ka ei eksisteeriks. Niisiis, mina kui Ahmadiyya moslemite kogukonna ülemaailmne juht sooviksin teha paar tähelepanekut selle kohta, kuidas tuleks õiglusest lähtudes rahu saavutada.

Ahmadiyya moslemite kogukond on puhtakujuliselt religioosne kogukond. Meie kindel uskumus on, et Messias ja uuendaja, kes oli määratud siia praegusel ajastul saabuma, valgustamaks maailma tõeliste islami õpetuste osas, on tõepoolest saabunud. Me usume, et meie kogukonna rajaja Hadrat Mirza Ghulam Ahmadas Qadianist oligi see tõotatud Messias ja uuendaja ning me aktsepteerisime teda. Ta õhutas oma järgijaid propageerima ning käituma vastavalt tõelistele pühal koraanil põhinevatele islami õpetustele. Sellest tulenevalt; kõik mida ma ütlen seoses rahu saavutamise ning riikidevaheliste õiglaste suhete saavutamisega, baseerub koraani õpetustel.

Maailmarahu saavutamiseks teete te kõik märkimisväärseid pingutusi ning väljendate oma arvamust. Teie loovad ja arukad mõistused lubavad teil esitleda suurepäraseid ideid, plaane ja nägemusi rahust. Seega ei pane see temaatika mind rääkima ülemaailmses või poliitilises võtmes, vaid kogu fookus on suunatud sellele, kuidas saavutada rahu põhinedes religioonile. Sel eesmärgil esitlen ma teile mõningaid väga tähtsaid pühast koraanist tulenevaid juhiseid.

On oluline alati meeles pidada, et inimmõistus- ja teadmised pole alati täiuslikud, vaid kipuvad tihti olema piiratud. Seetõttu mõjutavad inimmõistust otsuste langetamisel või mõtlemisel teatud faktorid, mis võivad varjutada kriitilist mõtlemist või panna inimest isekalt käituma. Lõppkokkuvõttes võib siis tulemuseks olla ebaõiglane otsus. Seevastu on Jumala seadus täiuslik ning selles ei ole omakasupüüdlikkust ega ebaõiglasi sätteid. See on seepärast nii, et Jumala ainsaks eesmärgiks on oma loodu paremaks muutmine ning Tema seadus põhineb ainuüksi õiglusel. Päev, mil inimesed seda ilmselget fakti mõistavad, jõuab kätte siis, kui rajatakse pinnas kauakestvale ja tõelisele rahule. Vastupidiselt käitudes peame me jätkuvalt nentima, et ehkki maailmarahu saavutamiseks tehakse lõputuid pingutusi, ollakse võimetud leidma kauakestvat lahendust.

Peale Esimese maailmasõja järeldusi soovisid teatud riikide juhid, et tulevikus oleksid riikidevahelised suhted kõikjal rahumeelsed. Seega loodi maailmarahu saavutamise eesmärgil Riikide Liit. Selle põhieesmärgiks oli maailmarahu saavutamine ning tulevaste sõdade puhkemise ennetamine.

Kahjuks sisaldasid Liidu koostatud lahendused teatud nõrkusi ja vigu, mistõttu ei kaitstud erinevate riikide ja inimeste õigusi võrdsel määral. Tulemuseks oli taaskord, et olemasolevate ebavõrdsuste tõttu ei saavutatud pikaajalist rahu. Liidu pingutused luhtusid ning see viis otseselt Teise maailmasõja puhkemiseni.

Me oleme teadlikud siis aset leidnud tohutust hukatusest ja hävitustööst, mille käigus hukkus ligikaudu 75 miljonit inimest, kellest paljud olid süütud tsiviilisikud. See sõda oleks pidanud olema piisav, et avada kogu maailma silmad. See oleks pidanud olema ajendiks nutika poliitika arendamisele, mis võimaldaks kõikidele osapooltele neile kuuluvaid õigusi, mis baseeruvad õiglusel ning see omakorda oleks vahend maailmarahu saavutamiseks. Selleaegsed riikide valitsused küll proovisid mõningaid pingutusi teha, et rahu luua, sellest tulenevalt loodigi ÜRO. Sellegipoolest sai üsna kiiresti selgeks, et üllast ja kõikehõlmavat ÜRO alusmüüriks olevat eesmärki ei täidetud. Tõepoolest, tänapäeval tunnistavad teatud riikide valitsused üsna avalikult seda läbikukkumist.

Mida aga ütleb islam seoses rahvusvaheliste õiglusel põhinevate suhetega, kirjeldades seda viisina, mis aitab rahu luua? Pühas koraanis on kõikvõimas Jumal selgelt öelnud, et juhul, kui kõik erinevate rahvuslike ja etniliste taustadega inimesed ühtehoidvalt käituvad, ei saa tekkida mitte mingit üleolekut üksteise suhtes.

Seega, koraan kinnitab, et kõik inimesed on sündinud võrdsetena. Veelgi enam, püha prohvet Muhamedi (saw) poolt peetud lõplikus jutluses õpetas ta kõikidele moslemitele, et on tähtis meeles pidada, et mitte ükski araablane pole kunagi tähtsam mittearaablasest ja mitte ükski mittearaablane pole kunagi tähtsam ühestki araablasest.

Ta õpetas, et valge inimene pole kunagi parem mustanahalisest ja mustanahaline pole kunagi parem valgest inimesest. Niisiis, islami selge õpetus on, et inimesed kõikidest rahvustest ja rassidest on üksteisega võrdsed. Ka on selgelt paika pandud, et kõikidele inimestele peab võimaldama võrdsed õigused, seda ilma igasuguse diskrimineerimise või eelarvamuseta. See on kuldne põhimõte, mis loob aluse kõikide erinevate inimgruppide ja -rahvuste vahelisele harmooniale ning rahu saavutamisele.

Sellegipoolest, tänapäeval märkame selget jaotust ja eristamist tugevamate ja nõrgemate riikide vahel. Näiteks ÜRO-s võime märgata teatavat riikidevahelist eristamist. Seega, julgeolekunõukogu koosneb püsivatest liikmetest ja ajutistest liikmetest. Säärane eristamine on osutunud siseseks ärevus- ja frustratsiooniallikaks ning seetõttu võime alatasa kuulda erinevaid riike selle vastu protestimas. Islam õpetab täielikku õiglust ning võrdsust kõikides valdkondades ning seega võime leida püha koraani 5. peatüki 3. värsist veel ühe olulise juhise. Selles värsis öeldakse, et täitmaks täielikult õigluseks vajaminevaid tingimusi, on vajalik kohelda õigluse ja erapooletusega isegi neid inimesi, kes oma vihkava ja ebaõiglase käitumisega kõiki piire ületavad. Koraan õpetab, et kus iganes ja millal iganes sind keegi headuse ja vooruslikkuse poole õhutab, peaksid sa seda järgima ning kus iganes ja millal iganes sind keegi ebaõiglasele või patusele käitumisele õhutab, peaksid sa seda ignoreerima.

Loomulikult kerkib siinkohal küsimus, et milline on islami poolt nõutav õiglusstandard? Püha koraani 4. peatüki 136. värsis on öeldud, et isegi, kui sa pead tunnistama oma vanemate, kõige kallimate või iseenda vastu, siis pead sa seda ka tegema, hoidmaks kõrgel õiglust ja tõde.

Võimsad ja jõukad riigid ei tohiks enda õiguste säilitamise eesmärgiga anastada vaesemate ja nõrgemate riikide õigusi, samuti ei tohiks nad vaesemate riikidega ebaõiglaselt käituda. Teisest küljest jälle,  nõrgemad ja vaesemad riigid ei tohiks isegi võimaluse avanemisel rikkaid riike kahjustada. Selle asemel peaksid mõlemad pooled püüdma õigluse põhimõtteid järgida. Tõepoolest, siinkohal on tegu eluliselt tähtsa aspektiga riidevaheliste rahumeelsete suhete säilitamisel.

Teine nõue, mis põhineb õigluse põhimõtetel ja aitab luua riikidevahelisi rahumeelseid suhteid, on toodud ära püha koraani 15. peatüki 89. värsis, kus öeldakse, et mitte ükski osapool ei tohiks kunagi teise jõukust ja ressursse kadestada. Samaväärselt ei tohiks mitte ükski riik püüda ebaõiglaselt omandada teise ressursse, seda mõnel valeettekäändel neid seeläbi aidata või abistada. Niisiis, riigid ei tohiks kuritarvitada teisi riike, tehes ebaõiglasi kaubandustehinguid või lepinguid. Sarnaselt sellega ei tohiks riigid üritada enda kontrolli alla saada arengumaade loodusvarasid või vahendeid, ettekäändega neid seeläbi aidata või eriteadmisi pakkuda. Seda tuleks teha vaid juhul, kus tekib vajadus vähemharitud inimesi või valitsusi oma loodusvarade kasutamise osas juhatada.

Riigid ja valitsused peaksid alati aitama endast kehvemal järjel olijaid. Sellegipoolest, seda ei tohi teha eesmärgiga saada rahvuslikku või poliitilist kasumit või selleks, et järgida oma isekaid huvisid. Nagu näha võib, on ÜRO viimase kuue-seitsme kümnendi jooksul algatanud mitmeid programme ja fonde, et aidata kaasa vaeste riikide arengule. Selles suunas jõupingutusi tehes on nad õppinud tundma arengumaade loodusressursse.

Hoolimata nendest jõupingutustest, pole ükski abistatavatest riikidest jõudnud samale tasemele arenenud riikidega. Üheks peapõhjuseks on kindlasti laialdane korruptsioon paljude nende arenguriikide valitsustes. Kahetsusega pean tõdema, et arengumaad peavad ikka veel toime tulema vaid enda huvisid järgivate valitsustega. Jätkatakse kaubanduslepete, rahvusvaheliste abi- ja ärilepingute koostamist. Tulemuseks on suurenev puudustkannatava, pettunud ja rahulolematu ühiskonnasegmendi pidev kasv, mis viib omakorda riigisiseste mässude ja rahutusteni. Arengumaade vaesed inimesed on nii pettunud, et  nad pole pöördunud mitte ainult oma juhtide, vaid ka suurvõimude vastu. Selle tulemusel tekivad omakorda äärmuslaste grupid, kes kogu pettumust ära kasutavad ning seega on neil kerge inimesi endaga liituma õhutada, et levitada oma vihkamist täis ideoloogiat. Selle kõige lõpptulemus ongi see, et nüüdseks on maailmarahu hävitatud.

Seega, islam juhib meie tähelepanu mitmesugustele rahu saavutamise vahenditele. Need eeldavad täielikku õiglust. Need eeldavad seda, et alati antaks ausaid tunnistusi. Need eeldavad, et me lõpetaksime pideva teiste vara himustamise. Need eeldavad, et arenenud riigid jätaksid kõrvale oma isiklikud huvid ning selle asemel üritaksid vaesemaid riike tõeliselt isetu suhtumisega aidata. Kui neid tingimusi täidetaks, saabuks tõeline rahu.

Kui hoolimata nendest eeltoodud abinõudest mõni riik piire peaks ületama ning teist riiki ründama, kavatsedes seeläbi ebaõiglaselt teise riigi ressursse omandada, siis peaksid teised riigid ilmtingimata abinõusid kasutama, et säärane julmus lõpetada – ent seda peaksid nad alati õiglaselt tegema.

Koraani 49. peatükis on kirjeldatud tingimusi, mille korral on lubatud midagi ette võtta. Seal õpetatakse, et kui kaks riiki on tülis ning see omakorda viib sõjani, siis peaksid teiste riikide valitsused neid kindlameelselt diplomaatiale ja läbirääkimistele õhutama, nii et tülitsevad riigid võiksid saavutada üksmeele tänu leppimisele, mis põhineb läbirääkimiste tulemusel jõutud kokkuleppel. Peaks aga üks osapooltest kokkuleppega mitte nõustuma ning kaalub sellegipoolest sõja alustamist, siis peaksid teised riigid ühinema, et agressor peatada. Kui agressiivne riik on allutatud ning nõustub vastastikuse läbirääkimisega, siis peaksid kõik osapooled üritama luua kokkulepet, mis viiks pikaajalise rahu ja leppimiseni. Ei tohiks rakendada karme ega ebaõiglaseid tingimusi, mis lõppeksid mõne riigi lõksu juhatamisega, kuna pikaajalises plaanis oleks selle tulemuseks vaid leviv rahutus. Seesuguse rahutuse tulemuseks on veelgi suurem kaos.

Kui kolmandaks osapooleks olev valitsus üritab kahe osapoole vahele lepitust tuua, peaks ta seda tegema siiralt ja erapooletult. See erapooletus peaks säilima isegi juhul, kui üks osapooltest sellele vastu räägib. Seega, kolmas osapool ei tohiks sellises olukorras väljendada mingit viha, haududa mingit kättemaksu ega käituda ebaausalt. Kõikidele osapooltele peavad jääma neile kuuluvad õigused.

Selleks, et õigluse saavutamise tingimused saaksid täidetud, on hädavajalik, et riigid, mis omavahel kokkuleppele jõuda üritavad, ei lähtuks oma isiklikest vajadustest ega üritaks teistest riikidest ülemäära kasu lõigata.

Nad ei tohiks olukorda ebaõiglaselt sekkuda ega ka ühelegi osapoolele ebaõiglaselt survet avaldada. Mitte ühegi riigi loodusvarasid ei tohiks kurjasti ära kasutada. Neid omavatele riikidele ei tohiks seada ebavajalikke ja ebaõiglaseid piiranguid, sest see pole mitte mingil viisil õiglane ega aita kuidagi kaasa riikidevaheliste suhete paranemisele.

Aja piiratuse tõttu olen neid punkte ainult väga põgusalt käsitlenud. Lühidalt öeldes, kui soovime jõuda maailmarahu saavutamiseni, peame üldise heaolu nimel jätma kõrvale oma isiklikud ja riiklikud huvid ning selle asemel looma vastastikused õiglusel põhinevad suhted. Vastasel juhul aga, ning usun, et paljud teist nõustuvad minuga, võidakse tulevikus liitude kaudu luua blokke – või saaks ehk juba praegugi öelda, et neid luuakse – ning pole võimatu, et korralagedus jätkab oma ülemaailmset levikut, mis viib omakorda peatse hävinguni. Seesuguse hävitustöö mõjud ning sõdimine kestab kindlasti mitu inimpõlve. Seega, Ameerika Ühendriigid kui maailma suurim võim, peaks oma osa täitma tõelisest õiglusest ja headest kavatsustest lähtudes, nagu ma varemalt kirjeldasin. Kui ta nii teeb, siis jääb maailm seda panust alati mäletama. Ma palvetan, et see saaks tõeks.

Suured tänud teile kõigile. Suured tänud teile veel kord.

Meie traditsiooni kohaselt teeme peale iga üritust vaikse palve. Niisiis, siinkohal sooritan ma vaikse palve ning ahmadijad liituvad minuga. Kõik teie, meie külalised, võite palvetada omal viisil.